Laupäevaks ja pühapäevaks kogunesid Balti riikide parimad ronijad Tallinnasse, kus selgitati esmakordselt välja Balti meistrid rahnuronimises. Võistlus tõi kohale 140 ronijat ning seda väisasid maailmatasemel eksperdid ja tunnustatud rajameister Mauro Schwaszta. Lisaks olid korraldusprotsessi kaasatud pea kõikide Eesti ronimisklubide liikmed ning entusiastid.

Eestlased kodusel suurvõistlusel paraku Balti meistritiitlit ei pälvinud, kuid iga võistlusklassi finaalis oli vähemalt üks Eesti ronija.

Kaljuronimise ja alpinismiga tegeldi Eestis juba eelmise sajandi keskel, aga bouldering'i ehk rahnuronimise alguseks Eestis võib pidada 2014. aastat, kui Tallinna vanas tselluloosivabrikus avati Eesti esimene ronimissaal - Ronimisministeerium. Samal aastal asutati ka Eesti Ronimisliit, kuid Eesti rahnuronijad tegutsesid aastaid pigem nišisportlaste ja entusiastidena. 2019. aasta suvel tabas kohalikku kogukonda aga tagasilöök, kui Fahle arenduse raames tuli Ronimisministeeriumil Zelluloosi saalist välja kolida.

Spordisaali asutaja Mikael Orkomies kolis seejärel Tallinna hipodroomi taga asuvasse mahajäetud talli, mis vajas aga kõvasti tööd. "Pärast Zelluloosi tahtsin pakkuda inimestele, kes on juba ronimise hobiks võtnud, võimalikult kiiresti võimalust," ütles Orkomies ERR-ile.

2020. aasta läheb ajalukku aastana, mil maailma võttis üle koroonaviirus, aga rahnuronijad said peagi pärast eriolukorra väljakuulutamist taas radu lahendama minna. "Hipodroomil sai ronida kuus nädalat pärast koroona algust. Meil ei olnud isegi katust ja ma kartsin vihma, riietusruumid olid kardinate taga, ust ei olnud ees. Aga ronida sai" rääkis Orkomies.

Soomlane leidis kavala viisi ronimisvõimaluse pakkumiseks ka pandeemia ajal, kui enamik ettevõtteid pidid piirangute tõttu uksed sulgema. Orkomies oli väliseina mõtet juba mõnda aega kaalunud ja ebakindlal ajal saigi sellele keskenduda. Lisaks olid Hipodroomi hoone esise üle võtnud slackliner'id ehk tasakaalukõndijad, kes aitasid ühtlasi ala korrastada.

Õigepea võttis Orkomies suuna ka Tartusse, kus avati 2021. aastal Ronimisministeeriumi teine saal. Tema sõnul selgus aga üsna kiirelt, et koostöö tartlastega ei sujunud soovitult, mistõttu loobus Orkomies aasta pärast avamist sellest projektist ning Tartu saal kannab alates 2023. aastast Ronimistehase nime.

"Ehitan saale, kus tahan ise ronida. Pärast seda kogemust - ehitades Tallinnast teises linnas - ma ilmselt sellele teele enam ei lähe," tõdes soomlane. "See ei paku mulle enam nii palju pinget. Pigem tahaksin ehitada saale, kus ise treenida tahan, oma inimestele. Nendeks on pigem Tallinna ronijad."

Koos Mustika keskuse saaliga on Orkomies tänaseks püstitanud viis saali, pärast Tartu projektist väljaostmist avas ta 2023. aasta sügisel T1 ostukeskuses saali ning nüüd, 2025. aasta suvel saali Mustika keskuses. Lisaks arendab soomlane Tallinnas kõrgema laega köieronimissaali, mis pealinnas veel puudu on, kuid Tartus olemas on.

"Ma arvan, et ronimises toimub praegu sarnane areng, mis on toimunud Soomes-Rootsis, Lääne-Euroopas - see jõuab massideni. Hipodroomis enam-vähem tundsin inimesi nägupidi, aga kui T1 saal avanes... Kui käin seal ja tunnen kellegi ära, siis pigem on ime," sõnas ettevõtja.

Orkomies on metoodiline ning tema inseneriharidus ja pikaajaline kogemus ärikonsultandina on andnud talle suurepärase teadmiste pagasi, mida ta rakendab ka ronimissaalide arendamisel. "Ma olen teinud võrdluse - kui palju keskmine Põhjamaade suurlinnade elanik kulutab raha ronimissaalis," ütles ta.

"Kui täitsa puusse ei pane, siis Stockholmis ja Helsingis on see umbes neli eurot nägu ja Tartus on see umbes kaks eurot, Tallinnas veel vähem. Tartu puhul võib olla see, et väiksemas linnas on tegevustes vähem konkurentsi. Rahvaarv seab küll ühel hetkel piiri, aga ma vaatan Tartut ja mõtlen, kas on põhjust, miks tartlased oleks rohkem ronijad?" rääkis ta. "Kas on põhjust, miks soomlased või rootslased oleksid rohkem huvitatud ronimisest?"

"Sellepärast oligi julgust veel üks saal avada ja veel üks ehitada," lisas ta.

Mustika keskuse saal on Ronimisministeeriumi suurim saal, T1 keskuse omast pea poole suurem ning Hipodroomist kaks korda suurem. "Ronijatele on aga seina ruutmeeter tähtsam ja selle osas pole see suurim. T1 on jätkuvalt suurem, eriti laiendusega," rääkis Orkomies. "Aga avaruse ja disaini mõttes on Ronimisministeeriumi parim saal Mustika keskuses."

Kuigi uues saalis käib veel paar nädalat ehitustegevus, avati see pärast Balti meistrivõistlusi ronijatele ning esialgu jäid seintele ka suurvõistluse keerukad rajad.

Orkomies rääkis ERR-ile, et ta on aastatega mõistnud, et tänapäevane rahnuronimine ongi siseruumidesse kolinud ja inimesed ei lähe naljalt päriselt rahnudele ronima, kuigi Eestis on omajagu võimalusi. Ronimisministeeriumi asutaja on aidanud Eestisse tuua ka Reel Rocki ja European Outdoor Film Touri filme, aga paistab, et eestlastele meeldib siseruumis treenida.

"Tegelikult Hipodroomi õuesein näitas mulle seda, et inimesed kartsid olukorda, et neil on liigutatav matt all. Sees ronides oli ka suurem valik radu, aga ma tõin [filmifestivalid] Eestisse selle mõttega, et näidata inimestele seda, mis mulle endale meeldib," rääkis Orkomies. "Et ronimine on rohkem kui plastnukkide kangutamine."

"Aga nüüd olen andnud alla," naeris ta. "Need, kes tulevad Ronimisministeeriumi saali ronima, 98 protsenti neist on plastikukangutajad. Nad ei lähe kunagi ühelegi Eesti kivile," lisas ta.

Saalidesse on ta siiski paigutanud plakateid, et inimesi rahnudele suunata. "Ma arvan, et need on sellele 98 protsendile lihtsalt ilusad pildid," naljatles Orkomies.

22 aastat tagasi ronimisega alustanud soomlane naudib ise õues ronimist väga, olgu see rahnul või kaljul. 2016. aastal rändas ta koos kolme kaaslasega Californiasse Yosemite'i rahvusparki, kus vallutasid 900 meetri kõrguse El Capitani graniitseina mööda Nose'i rada, mis on kaljuronijate seas vahest kõige kuulsam.

"Suurt karvast eesmärki mul praegu ei ole. Ronimine on mulle pigem elustiil ja ronimissaalide arendamine on huvitav väljakutse. Selline, mis annab tagasi sellega, et suudan luua keskkonna, mis toodab inimestele rõõmu ja positiivseid emotsioone," rääkis Orkomies.

"Kui võrdlen oma varasema ärikonsultatsiooni ajaga, siis minu mõju on siin nii palju suurem. See oli ka tähtis töö ja viis suurte otsusteni, aga siin ma näen väga konkreetselt seda," lisas ta. "Ma ei ole leidnud huvitavamat tegevust tänaseni."

Hipodroomi kvartali arendus niipea ronimissaalini ei jõua

Sõna "arendus" kummitab aga taaskord Eesti ronijaid, sest eelmise aasta kevadel asuti Tallinna hipodroomi lammutama ja maa-alale luuakse suur ärikvartal.

Ronimisministeeriumi hoone on Paldiski maantee poolt vaadatuna ala tagumises osas ning kuigi ronimissaali ümbruses seisnud hooned on nüüdseks lammutatud, pääsevad huvilised Eesti vanimale saalile veel ligi. Mastaapses arenduses pole aga ümberehitatud hobusetallile kohta leitud, kuid Ronimisministeeriumi asutaja sõnul saab hubases saalis radu lahendada vähemalt paar aastat veel.

"Ma ei oleks üllatunud, kui me oleks seal veel 2030. aastal. Aga veidi tõenäolisem on see, et päris nii kaua me seal olla ei saa, ilmselt 2027. aastal veel oleme," lõpetas Orkomies.