"Eriku elu oli spordile elatud elu. Ta töötas Tartu ülikooli spordiklubis, ta on töötanud Tallinna Kalevi kergejõustikukoolis, spordiühingus "Noorus", on lühemat aega olnud Eesti kergejõustikuliidu peasekretär, aga kirss tordil oli kindlasti tema töö Eesti Raadio sporditoimetuses. Seda nii sporditoimetuse kommentaatori kui ka vahepeal sporditoimetuse juhina ja seda üle 30 aasta.

Mida võib Eriku kohta öelda, ta oli tõeline reportaaživõlur," meenutas Karuks lahkunud kolleegi. "Ta suutis raadioreportaaži viia kuulajani nii, et ta tekitas ka ühtlasi väga särava pildi sellest, mida ta kommenteeris. Ma ei unusta kunagi Eriku reportaaži Barcelona olümpial, kui Kevin Young viis 400 m tõkkejooksus esimese mehena maailmas maailmarekordi alla 47 sekundi. Eriku reportaaž oli tõeline meistriklass, tõeline meistriteos! See pinge, mida ta suutis edasi anda ja see pilt, mille ta suutis kuulajale maalida… polnud teleekraani vajagi, ta suutis raadioreportaažis maalida pildi. Ja reportaaživõlurina minu silmis kerkiski ta kõigi teiste spordikommentaatorite kõrval esile."

"Kindlasti oli ka Erikul neid alasid, mis huvitasid rohkem, ja neid alasid, mis huvitasid vähem, aga ta tegi kõike, mida pidi tegema. Aga tema vaieldamatud lemmikalad olid kergejõustik, suusatamine ja võrkpall. Need olid kolm ala ja neid kommenteeris ta tõesti täiuslikul tasemel," jätkas Karuks. "Olen koos Erikuga olnud väga paljudel kergejõustiku tiitlivõistlustel, samuti Eesti Raadio kommentaatorina. Ja tema kõrval töötada oli tõeline nauding, sest oli näha, kuidas Erik ise nautis sporti. Mitte ennast spordis, mitte ennast kui kommentaatorit spordis, vaid just sporti, spordi ilu, spordi võlu, spordi valu."

"Erikul olid väga kindlad elupõhimõtted, väga kindlad põhimõtted olid tal kui ajakirjanikul ja ta pidas nendest ka raudselt kinni. Erik oli raudne mees," ütles Karuks lõpetuseks.