Täna me kuulame Glen Millerit, sest kui Erkal oli vabal ajal või mõnes saates võimalik ise muusikat valida, siis läks plaadimasinasse just see plaat. Jalg ja üle keskmise suurusega rusikas käsi lõid rütmi. Silmadesse tekkis poisikeselik sära ja niigi võimas hääl sai juurde veel ühe lisavarjundi.

Erka puhul räägiti tema häälest, mis oligi suur ja võimas. Aga kui oskasid kuulata veidi tähelepanelikumalt, siis... hing selle hääle taga oli vähemalt sama suur. Hing andis häälele sisu ja tähenduse.

Selles hinges oli lugupidamist nende vastu, kes rajal või basseinis olid.

Selles hinges oli rõõmu, et meie mehed ja naised said olla kohal sinimustvalge all.

Selles hinges oli tundeid, sest olen väga erilistel hetkedel näinud Erkat kommenteerimas, pisar silmanurgas ja klomp kurgus.

Selles hinges oli hellust, mida Erka sõjajärgse lapsena tavaelus ülemäära välja paista ei lasknud.

Kui tuli olla kohal, siis: autoga Götzisesse? Polnud probleemi. Soome piirist ei saa naastrehvidega üle? "Naelad" sai ju rehvidest välja koukida. Kuidas ei saa sealt ülekannet teha? Mobiiliga sai istuda igas tribüüni nurgas ja ükski lärm ei suutnud võistelda Erka häälega.

Sest sport ja sportlane oli püha.

Vanakoolimehena käis Erka vist lõpuni välisreisidel nii, et kaasas olid Hiiumaa leib ja singikamakas. Meie ei rääkinud elust ja inimestest õlleklaasi taga (kuigi tumedat õlut armastas Erka väga). Meie jutud olid hotellitoas või raadiotoimetuse laua taga leiva ja singi juures.

Jutud olid Erka lapsepõlvest, Tartus kehakultuuriteaduskonnas õppimisest, Moskva olümpia kajastamisest Eesti Raadios (Erka oli raadiotiimi juht) ja paljust muust. Elust, peamiselt elust.

Meil oli tavaks väiksema seltskonnaga suviti kokku saada, kaks viimast aastat tegime seda Hiiumaal Erka juures. Ülehomme pidime uuesti minema...

Täna me kuulame Glen Millerit!

Hüvasti, Erka. Õpetaja ja teejuht nii reportaažikunstis kui elus!