Volikogul osalesid 41 liikmesklubi esindajad ning Madis Kallas valiti presidendiks 39 poolthäälega. Kallas on viimased neli aastat kuulnud Eesti Kergejõustikuliidu juhatusse ning võtab teatepulga üle Erich Teigamägilt, kelle jaoks lõppes teisipäeval ligi kaks kümnendit kestnud ametiaeg.

Kallas on endine mitmevõistleja, kes on töötanud spordinõunikuna maavalitsuses, olnud linnapea, vallavanem, regionaalminister ja riigikogu liige.

Värskelt Eesti kergejõustikuliidu presidendiks valitud Madis Kallas, kui heas seisus sa kergejõustikuliidu, Eestile nii olulise alaliidu üle võtad?

Kuulsime siin eelmise presidendi sõnavõtust, et olid sootuks teised ajad võrreldes sellega, mis praegu on ehk tegelikult me oleme finantsiliselt n-ö stabiilses seisus, loomulikult võiks veel rohkem olla vahendeid, mida saaks sportlaste hüvanguks kasutada. Ja teistpidi, mulle tundus, et alal ka sisemiselt läheb hästi ehk meil ei ole sellist võib-olla suurt vastandumist, mingisuguseid suuri leere ja kui need ka väiksemal määral on, ma arvan, et see on ainult edasiviiv jõud. Hästi läheb.

Aga siiski, kust king kõige rohkem pigistab, kui midagi peaksid välja tooma? Võib-olla tavalisele kergejõustikusõbrale kõige rohkem torkab silma see, et tiitlivõistlustel käib vähem sportlasi, kui käis eelmisel kümnendil.

Ma arvan, et nii nagu tegelikult oleme Eesti spordist kuulnud, et ikkagi kõige suuremad mured on sellega, et meie treenerid, kes igapäevaselt tegelevad tippsportlastega, tegelevad noortega, nende motivatsiooni on üha raskem hoida, vaadates, missugused on töötasud. Ja see on see väljakutse, mis kindlasti seisab meil ees, seisab teistel spordialadel ees, seisab Eesti Olümpiakomiteel ees. Ma ikkagi paneks esikohale treenerid, kes voolivad neid medaleid, kes voolivad neid noori, kes TV 10 olümpiastardis käivad. See on võib-olla see peamine teema – koolitused, täiendav töötasu ja nii edasi.

Nii et see mure, mis paljudel vanema põlvkonna treeneritel on, et seda järelkasvu äkki ei tulegi, kui need tingimused on sellised ja võib-olla see mõjutab otseselt meie kümnevõistluse traditsiooni, sa näed ka seda murekohta?

Absoluutselt. Kui veel meie ajal, 2000. aastate alguses oli väga palju probleeme ka taristuga – hallid, staadionid –, siis ma julgen väita, et see olukord on praegu vähemalt rahuldav, kui mitte hea. Aga just see teema, mis puudutab siis seda inimeste poolt, pehmemat poolt, seal tuleb kõvasti töötada.

Kuidas sa vaatad seda, mis toimub tipus? Tõesti, tiitlivõistlustel käivate sportlaste arv ei ole eesmärk omaette, aga mingi indikaator siiski. Siin on võrreldud viimaseid olümpiamänge ja välja on tulnud päris selline murettekitav tendents, mõni ala, mis on justkui täiesti pildilt kadunud. On see väikese Eesti paratamatus, on see midagi, millega saab alaliit tegeleda?

Ma arvan, et alaliit peab sellega tegelema. See, et meil näiteks ei ole heitjaid hetkel maailma tipus, ma arvan, et see on suur probleem ja me peame seal midagi ka kergejõustikuliiduga ette võtma. Selles osas ma olen juba mitmete tippkergejõustiklastega nii lähiminevikust kui ka veel kaugemalt rääkinud, paneme pead kokku, arutame, kus kohas meil need tugevad tüdrukud ja poisid on, miks meil ei ole enam Gerd Kantereid või Magnus Kirte või Aleksander Tammerteid. See on probleem.

Aga ma ei ületähtsustaks ka seda koondise suurust. Me teame Eestis ka spordialasid, kus tegelikult jätkuvalt on suured koondised, aga ei ole seda kõige säravamat, ei ole seda medalit. Ma arvan, et kui me saaks valida, mida meil on, meil on medalid, peaaegu igalt tiitlivõistlustelt on medal olnud. Ja seetõttu mina vaatakski seda kompleksselt ja ütleks, et olukord on hea, alati võiks olla parem, alati võiks olla see n-ö vaheetapp tugevam ehk need, kes veel medalit ei saa, aga on juba noorteklassist väljas. Tööd tuleb teha, aga ma ei dramatiseeriks üle seda koondise suurust.

Kas Eestis oleks vaja rohkem kõrgetasemelisi kergejõustikuvõistlusi? Meil on noorte tiitlivõistluseid väga edukalt korraldatud, meil on tipptasemel maraton, aga mõeldes just sellistele võistlustele, mis meelitaks siia staare. On see unistus praegu, on see realistlik eesmärk?

Siin peamegi vastama ühele küsimusele, miks me seda teeksime, mis saaks sellest Eesti kergejõustik. Sest me teame, et selliste asjade korraldamine on äärmiselt finantsimahukas ja kui need finantsid tulevad mingite teiste asjade arvelt, Eesti spordi, Eesti kergejõustiku arvelt, siis tuleb tõsiselt seda kaaluda. Aga kui oleks valida, kas neid teha või mitte teha? Loomulikult me tahaks teha, me mäletame ju tippvõistlusi, mida õnneks meil küll mõnel alal on. Kas või Ida-Virumaal toimub väga kõrgel tasemele kettavõistlus juba mitmeid aastaid. Meil on midagi, aga ma alati küsiks jah, kus on see tasakaalupunkt. Näiteks sisemitmevõistlus, ma arvan, et kui me suudaks seda hoida neli-viis aastat, kus meil on veel endal kindlalt tipud olemas, loodetavasti tuleb alt veel juurde. Siis ma arvan, et kasuks tuleks, kui meil oleks.

Milline rahaline seis üldiselt Eesti kergejõustikus on, mõeldes toetajate arvule ja sellele, et keerulised ajad on igal pool. Kuidas seda praegu hinnata?

No esmalt, ma olen ülitänulik kõigile toetajatele, sest enamik, kes on toetanud viimased aastad, on lubanud toetamist jätkata ka siis sel aastal ja järgmisel aastal. Selge see, et kõigil on keeruline, kõigil on keeruline leida täiendavaid vahendeid, samas elukallidus tuleb peale, kulud ainult kasvavad. Kergejõustiku eelis on see, et meil tõesti on tipud, keda n-ö pakkuda, kes on atraktiivsed ja ma loodan küll, et me leiame veel häid toetajaid juurde.

Lõpetuseks, Madis, kuidas tundub, kas selles ametis tuleb rohkem kasuks mitmevõistleja taust ja ala nüansside tundmine või päris arvestatav poliitiku kogemus?

Ma olen ka selle peale mõelnud. Ma arvan, et kasuks tulevad mõlemad. Loomulikult on hea, kui sa oled ise tiitlivõistlustel käinud nii sportlasena kui ka teistes rollides. Samas tead ka, kuidas toimib kohalike omavalitsuste või riigi tasandi otsuste tegemine. Ma arvan, et üksteist need täiendavad hästi ja selles rollis on mõlemast päris palju kasu.

Aitäh, Madis, ja jõudu tööle!

Aitäh!