Jaapani pallimänguliigad ka Euroopa tippsportlaste jaoks aina atraktiivsemaks muutunud. Eestlastest teevad praegu tõusva päikese maal karjääri korvpallur Maik-Kalev Kotsar ja võrkpallur Timo Tammemaa. Kotsari Yokohamas asuvas koduklubis teeb treeneritööd pikalt Eesti koondise peatreeneriks olnud soomlane Jukka Toijala.

Näiteid võib tulla varasemastki – käsipalluritest on Jaapanis õnne katsunud Dener Jaanimaa ja juba 1990. aastatel Riho-Bruno Bramanis, kelle jälg Eesti pallimängijatest kaugel idas ilmselt kõige suurem.

Jaapani kõrgliigadest on praegusel kujul kõige pikemalt tegutsenud just käsipalliliiga, mille algus kirjutatakse aastaarvuga 1976. Jalgpalliliiga J-League alustas aastal 1992, võrkpalliliiga V-League aastal 1994 ja ilmselt kõige kiirema arengu läbi teinud korvpalliliiga B-League aastal 2016.

Bramanis siirdus aastakümnete eest Jaapanisse seoses oma abikaasa Kertu õpingutega. Hiroshima klubis mängides saavutas Bramanis arvestatavat edu. 1998. aastal valiti Eesti mees Jaapani parimaks käsipalluriks.

"Tookord oli ka väga hea juhus, et just nendel aastatel oli Jaapani koondise treener rootslane, kes muidugi leidis mulle kohe klubi. Sealt see alguse sai ja huvitav oli see, kui mina sinna läksin, siis olin esimene välismaalane üldse Jaapani käsipalliliigas," rääkis Bramanis.

"Mind vaadati küll, et mis see siia tuli," lisas ta. "Miks seda tehti? Jaapanlased on väga konservatiivsed ja arad, nad ei julge riskida. Kuidas see välismaalane siin tundma hakkab? Me oleme oma tavade-traditsioonidega nii kinni, mida ta siin tegema hakkab?"

"Tol aastatel ei olnud jaapani käsipallis profiliigat, kõik mängijad käisid tehastes tööl. Mõeldi, et siis minust saab ja mida mina tegema hakkan. Kui sinna jõudsin, meeskonna direktor ütles mulle, et õpid kolme aastaga jaapani keele ära ja siis teeme sinust oma tehases keemik-laborandi, siis jooksis juhe kokku," meenutas Bramanis.

"Spordipühapäev" vist siiski keemik-laborandiga ei räägi? "Nad üritasid. Neil ei olnud kogemust ja minust keemik-laboranti õnneks või kahjuks ei saanud. Peale teist aastat nad hakkasid aru saama, et minu suhtumine sporti on vähe teistsugune kui neil. Mina olen ikkagi teinud seda spordiala kaks korda päevas treeningute näol ja nii seda tegin seal, siis nad said aru, et jätavad rahule mu, ei hakka sundima oma reeglite järgi. Tegin täpselt nii nagu olin harjunud Euroopas tegema, kaks trenni päevas," vastas Bramanis.

Nii Bramanis kui endine Eesti korvpallikoondise treener Jukka Toijala tõdesid, et teenistus Jaapanis on välismaalastele igati korralik. "Ma ei ütleks, et kaks korda rohkem, aga kindlasti palju rohkem kui oled Euroopas teeninud. Raha siin on. Eriti näed seda, kui oleme siin Yokohamas Tokyo kõrval, on Mitsubishi ja Toyota suured kontorid," rääkis Yokohama B-Corsairsi abitreener.

52-aastane Toijala rääkis, et Jaapanis ei ole treeneritel ja mängijatel pidevat survet peal. "Surve on alati spordis olemas, aga sellist arusaamatut survet - kui kaotad ühe mängu - ei ole presidendid, [tiimijuhid] riietusruumis ütlemas, et saadame teid välja. Arutelu on, aga see on erinev. Töörahu on olemas, austus on kindlasti teistsugune, kui mujal Euroopas," rääkis soomlane.

Jaapani spordis on üldjuhul reegel, et väljakul tohib korraga olla vaid kaks välismaalast. Toijala rääkis, et korvpallis tuuakse klubidesse pigem pikemaid, korvi all müttavaid mängumehi.

"Inimesed on siin natuke väiksemad, suuri kohalikke mängijaid väga ei leia. Pigem ongi, et välismängijad ongi tsentrid või korvi all mängivad mängijad. Paar klubi on, kellel on eelis - Jaapani passi saanud endine USA mängija," rääkis korvpallitreener. "Kui sul selline on, siis saad tuua tagamehe. Muidu tagamehed ja ääremängijad on pigem kohalikud, pikad on välismängijad."

"Tase on hea, aga siin näed selliseid... Ütleme, et kaks meetrit ja viis sentimeetrit pikad mängijad, kelle kaal on kuskil 130-140 kg. Sellistega tänases Euroliigas mängida ei saaks, siin nad on võimelised mängima," lisas Toijala.

Jaapanis on siiski number üks spordiala pesapall ning riigi suurim täht on Los Angeles Dodgersi superstaar Shohei Ohtani, kes tuli koos Dodgersiga sel hooajal ka MLB meistriks.

Jaapani kultuur ja elu eristuvad Euroopas või ka Põhja-Ameerikas kogetavast tugevalt. Selle tõdemuseni jõuavad praktiliselt kõik inimesed, kes sinna regiooni natukenegi pikemaks sattunud. Kohaneda ja asjadest aru saada on edu kogemiseks oluline.

"Tegelikult jaapanlased vaatavad seda väga-väga teravalt. Kas oled huvitatud keelest, kultuurist, kas sind huvitab üldse see, kus mängid? Või tulid siia sellepärast, et saada palk kätte, leping ära teha ja ära minna? Sellest oleneb väga palju," ütles Bramanis.

"Elukaaslane läks keelt õppima, siis mind võeti väga ruttu omaks, sain meeskonda sisse. Samas olen kuulnud teiste välismängijate käest, neid väga palju ei huvitanud Jaapani kultuur. Mina näen siin, et jaapanlased arvestavad sellega väga palju," lisas ta.

Uskudes Saksamaa popbändi Alphaville kunagises hitis öeldut, siis tõeliselt suureks või kuulsaks on muu maailma tegelastel võimalik saada ka Jaapanis. Kas jaapanlased on ikka valmis võõrmängijaid hiiglaslikele plakatitele paigutama?

"Nad tahavad, et nende meeskond oleks tugev, et neil oleks staare meeskonnas. Aga kui vaadata, keda nad tänaval plakatile panevad, siis arvan, et see pigem on jaapanlane," ütles Bramanis. "Loodavad välismängijate peale, kuna arv on piiratud, siis nad peavad kindlasti ennast tõestama."

Toijala ütles, et Yokohamas on plakatite peal ka välismängijad, sealhulgas Eesti koondise keskmängija. "Meil Yokohamas on väga suured plakatid, kus mängijate pildid on ja seal on välismängijad ja peatreeneri pilt ka. Turundus teeb kõvasti tööd ja kui siit rongiga sõidan, siis vahel Kotsar ütleb, et tulge mängule," rääkis Toijala.