"Ma olen nüüdseks juba natukene rohkem harjunud selle mõttega, et see pronksmedal on minu oma ja ma pole seda kusagilt ära varastanud," kirjeldas 17-aastane Eneli Jefimova oma ajaloolist saavutust. Eelmisel nädalal võitis ta Eesti läbi aegade esimese medali lühirajaujumise MM-ilt, saavutades naiste 100 meetri rinnuliujumises kolmanda koha.

Sillamäel üles kasvanud ning 12-aastaselt Tallinnasse elama, treenima ja õppima tulnud Jefimova alustas koostööd Heinaga kuus aastat tagasi. "Ujumine on selles mõttes karm spordiala, et tuleb väga noorest saati hakata kaks korda päeva trennis käima. Koolilaste jaoks on see eriti raske, sest nad lähevad hommikul trenni, siis kooli, siis uuesti trenni ja jõuavad koju alles õhtul kell 21. Treeningutel on ka väga palju rutiinset tegevust. Paljud harjutused on sellised, kus väga juttu ajada ei saa, sest nägu on basseini põhjas ja pead joont järgima," alustas Hein.

"Õnneks oli algus kerge tänu minu noorusele. Ma ei võtnud endale liiga palju pinget peale. Sportlased olid noored ja mina ka. Vahepeal tuli vanematelt treeneritelt survet, et "Sinu käes on meie kuldkala ja vaatame, kuidas sa temaga hakkama saad", aga lõpp hea, kõik hea. Senimaani on kõik tõusvas suunas läinud ja suures plaanis pole tagasilööke olnud. Eneli on igal hooajal oma rekordeid nihutanud ja tiitlivõistlustel oma kohta parandanud."

Kui kiiresti on võimalik ujumises talenti ära näha? "Siin vist paljud treenerid vaidlevad mulle vastu, aga mina ütlen, et ujumises on seda suhteliselt kiiresti näha. Kui Eneli võitis 10-aastaselt Eesti meistrivõistlustel medali ja tuli 12-aastaselt Tallinnasse, siis ma teadsin kohe, et meie eesmärgiks on maailmarekordid ja olümpiamedalid. Ma julgen öelda küll, et sellise talendi puhul sa näed seda kohe ära," ütles Hein.

Heina sõnul eristub Jefimova teistest andekatest ujujatest oma tugeva jalalöögi poolest. "Rinnuliujumises saab seda jalalööki loomulikult arendada ja treenida, aga tippudel on see löök selline, et nad libisevad meetri võrra kaugemale kui teised, kellel seda talenti pole. Nii lihtne ongi."

Eesti ujumissangarite ühine teekond peagi lõpeb, sest Jefimova jätkab kevadel pärast gümnaasiumi lõppu õpinguid USA-s Põhja-Carolina osariigi ülikoolis. "Eestis on raske tippspordi kõrvalt ülikoolis käia. USA pakub kõige paremaid ujumis- ja õppimisvõimalusi," märkis Jefimova.

"Meil on ülikoolide osas eriarvamusi olnud. Mina oleksin eelistanud mõnda teist ülikooli, aga lõppude lõpuks loodan, et Eneli karjäär läheb ookeani taga ainult ülesmäge. Mulle oleks kõige keerulisem näha, kui seal toimub seisak või taandareng. Siis oleks päris nukker, aga teades Enelit ja tema talenti, siis ma ei usu, et seal midagi hullu juhtub," ütles Hein.

"Aasta pärast toimub lühiraja EM. Ma usun ja loodan, et seal on Eneli ikkagi platsis ja heitleb kuldmedali eest. Eks see ole siis esimene kontrolltöö Ameerikale."

Heina jääb ainsana kripeldama olümpiamedali puudumine. "Üks eesmärk jääb meil saavutamata. Olümpiamedalit ei tulnud ja seda varianti meil koos ei teki. Kõik muud medalid, välja arvatud pikaraja MM-ilt, on kokku korjatud."

"Mul on ka kahju. Kindlasti jääme teineteist igatsema," lisas Jefimova.

Hein kavatseb koostöö lõppemise järel välismaale siirduda. "Mul on hetkel kaheksa kuud kõvasti tööd Eestis ja seejärel ujumise MM Singapuris. Pärast seda plaanin võtta aja enda täiendamiseks. Soovin kolm-neli kuud maailmas ringi reisida ja erinevate koondiste juures õppimas käia. Sealt edasi loodan, et tekib mingeid tööpakkumisi. Välismaalt on juba mingid jutud tulnud, aga minu soov on kindlasti tippujumises jätkata. Kuna Eestis ei ole võimalik, siis pean välismaale minema."

"Eestis jääb palju tingimuste taha. Näiteks meil pole ühtegi korralikku 50 meetri basseini, kus koondisel oleks võimalik treenida. Eneli treenib hetkel enda klubis, Kregor [Zirk] treenib üksi, Ralf [Tribuntsov] treenib üksi – me ei saa koondist kokku koondada."