Kuigi paljud väiksemad klubid unistavad BC Kalev/Cramo korvpallimeeskonna eelarvest, ei ole Eesti parima korvpalliklubi eelarveseis sugugi roosiline. Klubi mänedžeri Ramo Kase sõnul tehakse hooajaks prognoositav eelarve ja siis algab lõputu töö eelarve kokkusaamise nimel. Ideaalis võiks olla väikenegi varu paratamatult tekkivateks ootamatuteks väljaminekuteks, aga reaalsus on selline, et raske on kokku saada isegi plaanitud miinimumi.

"Kui võtta viimase kolme aasta lõikes, oleme olnud ühtlasel joonel. Üks aasta tulime FIBA Europe Cupis [FIBA Euroopa karikasarjas] nelja parema sekka, see nõudis lisaeelarvet ja sealt jäi ka midagi jooksma, mis kandus järgmistesse hooaegadesse. Siis saab öelda, et klatid mingeid vanemaid asju ja sellest hooajast pead leidma kas uue toetaja või lähed edasi sellisel moel, et arvestad sisse, et sul on eelmisest hooajast midagi üleval," rääkis Kask Vikerraadiole.

"Pigem jääb [eelarve] 1,2-1,3 miljoni vahele, vastavalt sellele, kes on vaja mingeid mängijaid muuta või kui langed FIBA Europe Cupis varem välja - eelmisel aastal langesime novembris välja, sinna läks 60 000 eurot sisse, aga hiljem ei tulnud kulu nagu oli kaks aastat tagasi. Tavaliselt räägime ise vahemikust 1 kuni 1,3 miljonit, kas vahepeal leiame uusi toetajaid või saame muudatusi teha. MTÜ-na on nii, et midagi alles ei jää, alati on midagi puudu ja vaja juurde leida," kinnitas Kask. "Kohalikust omavalitsusest saame toetust, nimisponsor on, piletimüügist saame, aga riigi poolt klubispordile ette nähtud ei ole, pigem on uued maksud. Seda vaatavad ka toetajad: neil on kulud läinud suuremaks, sest teatud maksud on juurde tulnud. See teeb spordipoolt keerulisemaks, et seda toetajatele maha müüa."

Kuidas mõjutab klubi eelarvet eurosarjades mängimine? Kalev/Cramo esimene suur eesmärk oli jõuda FIBA Meistrite liiga põhiturniirile, kuid kvalifikatsiooniturniiri finaalis saadi kaotus. Nüüd jätkatakse FIBA Euroopa karikasarjas. "Meie peamised kulud on ikkagi mängijate palk, maksud, saal, meditsiinipool, reisimine-transport. Kui võtad sihi, et tahad mängida midagi lisaks ja Euroopas pildis olla - Meistrite liigas on mingi väike toetus, kui jõuad põhiturniirile peale, ei ole nii suur kulu kui aste madalamal ehk FIBA Europe Cupis, kus pead ise kõik kinni maksma," tõdes Kask.

Eelarvet kasvatada on äärmiselt raske. Ramo Kase sõnul võiks siin kaaluda välisinvestorite poole pöördumist, mis oli ka vahepeal õhus olnud Ukraina klubi Prometeiga liitumise plaani mõte. Riigi tasandil hoiakute muutumist paraku näha ei ole. "Näeme, et muu maailm läheb eest ära. Isegi riigid nagu Bulgaaria räägivad, et nende eelarve on meie omaga võrreldes topelt. Kõik ootavad meilt tulemust, aga rahakotti vaadates ei saa reaalselt midagi oodata, sest oleme nii palju juba maas. Eelarve on püsinud sama, aga inflatsioon on teinud kasvu, ehk võib julgelt öelda, et meie eelarve on 50 protsenti väiksem kui 14-15 aastat tagasi."

Ramo Kase sõnul oleks Euroopas läbi löömiseks vaja klubi eelarvet vähemalt neljakordistada. Väiksema arengu tegemiseks tuleks kusagilt leida vähemalt miljon lisaeurot. "Neli-viis miljonit oleks selline eelarve, millega võiks Europe Cupis ja Meistrite liigas heade tingimuste ja asjade kokkulangemisel rääkida mingist võidust. Sinna tahaksime ka tulevikus jõuda. Kuidas praegu kenasti hakkama saada ja esimeste sammudega alustada: 2-2,5 miljonit oleks selline eelarve, millega saaks hakata Eestit Euroopas veel tugevamalt välja tuua, saaks tugevamaid eestlasi koju mängima tuua, annaks mõne kvaliteetsema välismängija palkamise võimaluse. Siis saaks veidi rahulikumalt hingata. Praegu vaatame päev korraga, kuidas hakkama saaks. Võiks mängida Meistrite liigas põhihooajal ja kolme kuni viie aasta pärast jõuda Euroliigasse välja. Sihid on kogu aeg ees, aga viimased kolm aastat pole me aga suutnud olemasolevat eelarvet tõsta. See paneb kukalt kratsima, kuidas me Eestis selle paisu tagant välja saaks," mõtiskles Kalev/Cramo mänedžer.

Meeste võrkpalli Eesti kõrgliigas kaasa tegevate klubide ühe hooaja eelarved varieeruvad eeldatavasti vahemikus umbes 300 000 eurost kuni poole miljoni euroni. Võrkpalliliiga suur trump on see, et kõik klubid esindavad erinevat linna ja suuremate kõrval on oma meeskond ka Võrul.

Pisut enam kui 300 000 euro suuruse eelarvega Võru Barrus mängib kõrgseltskonnas kolmandat hooaega ning meeskonna peatreeneri Oliver Lüütsepa sõnul on eelarvet igal hooajal umbes kümne protsendi võrra suurendada suudetud, sealhulgas piletitulu arvelt. Mitme toetajaga sõlmiti kohe esimesel tegutsemisaastal ka pikemad koostöölepingud.

Mullune hooaeg kulges Võru jaoks väga edukalt ning kodused meistrivõistlused lõpetati hõbemedaliga. Selleks sügiseks täiendati meeskonda muuhulgas Eesti koondislaste Henri Treiali ja Albert Hurdaga. Igapäevaselt treenivad Võru mängijad Tartus ja see klubisse võrkpallurite leidmist kahtlemata lihtsustab, suuresti tänu ülikooli lähedusele.

"Pigem on raske see, et oleme ise oma mängijate kvaliteedis juurde pannud - ongi kvaliteetsemad ja kallimad mängijad. Esimesel aastal saime väga väikeste tasudega läbi, kõik välismaalased olid väga odavad. On kohti, kus pikemate traditsioonidega klubid - näiteks Tartu - tegid mingitel aastatel teadlikult noorenduskuuri ja saadi väiksema eelarvega läbi, sellele järgnes üks-kaks hooaega, kui panustati kallimatesse mängijatesse," rääkis Lüütsepp Vikerraadiole.

"Mängijate osas proovime mitte järeleandmisi teha. Selge on see, et me ei suuda palgata 12 täisprofessionaali, aga minu jaoks on professionaalsed mängijad ka need, kes käivad koolis, aga suudavad kaks korda päevas treenida," sõnas Lüütsepp. "Meil on neid omajagu, neli-viis tükki. Kui nad kaks-kolm hommikut on trennis, õhtud nagunii, on see minu jaoks juba professionaalne lähenemine. Eestis mängimise kõrvalt on väga õige otsus ülikoolis käia. Julgen öelda, et viimased kaks hooaega oli meil võib-olla hommikuti kõige rohkem mehi trennis. Mul on õnnestunud meeskonnad nii komplekteerida, et mängijad on võimelised kaks korda päevas treenima. Läbi nende kolme aasta on meil alati kaheksa-kümme meest hommikul kohal," lisas ta.

Läti klubidega võrreldes on Eesti võrkpallimeeskondade seis finantsiliselt kindlamatel jalgadel. Lõunanaabrite eelarved on Lüütsepa hinnangul väiksemad. Olulise faktorina toob Oliver Lüütsepp välja veel nimekate mängijate kaasamise. Paljud sponsorid on valmis klubisse panustama just siis, kui koosseis täieneb atraktiivse võrkpalluriga. Eesti liiga kontekstis võiksid sellised mängijad olla näiteks Andrus Raadik või Henri Treial.

"Kui ütlesin, et me pole mängijate koha pealt väga tahtnud tagasi anda, siis limiteeritud eelarve juures kannatame staff'i koha pealt. Meil pole tasustatud taustajõudu nii palju, organisatoorset tööd tehakse palju ära vabatahtlikus korras ja meeskonna juures pole meil abitreenerit ega füsioterapeuti täiskohaga tööl. Pigem oleme nõus taustal tagasi andma, et meil oleks võimalik komplekteerida mängijate rivistust," tõdes Lüütsepp.

Teema lõpetuseks kiikas Vikerraadio aga koduse jäähoki esiklubi hingeellu. HC Panter osaleb teist hooaega ainsa Eesti klubina Optibet hokiliigas, kus juriidiliselt selgub Läti hokimeister, suuremas pildis on aga tegu Balti liigaga. Lisaks Pantrile osaleb tänavu neli Läti ja kaks Leedu klubi. Mullu lõpetati põhihooaeg neljandana, kuid langeti konkurentsist veerandfinaalis.

Tänavuse hooaja alustuseks on Panter võitnud kaheksast mängust kuus ja juhib liigat, aga profiklubiks neid pidada ei saa. Selleks hooajaks suutis HC Panter kokku panna mullusega võrreldava eelarve suurusjärgus 350 000 eurot. Ainuüksi hokikeppidele võib aastas kuluda 40 000 eurot. Väga arvestatava osa eelarvest moodustab linna toetus.

"Osa mängijaid saavad meil stipendiumi, osa mängijaid ei saa midagi peale varustuse ja osa mängijaid mängivad päris oma kuludega," rääkis HC Pantri juhatuse liige, finantsjuht Meelis Luht. "Linna toetus käib aasta kaupa. Kui linn toetab, siis poole rahast saad kasutada hooaja lõpuks, teise hooaja alguseks. Kui Balti liiga projekti ette võtsime, siis eelmine linnavalitsus toetas seda. Meie eesmärk oli toetus saada kolmeks aastaks ja eelmine valitsus ei olnud sellele vastu, aga nüüd on keerulisem olukord. Meid toetati 200 000 euroga, eelmise aasta lõpuks oli pool ära kulutatud ja teine pool on selle hooaja alguseks. Ligi 100 000 on meil eratoetajaid ja 50 000 loodame saada pileti- ja kaubamüügist. Kuna oleme Tallinna esindusmeeskond, siis mingi linnavalitsuse toetuse saame, aga see suurus sõltub poliitikutest."

Suurem osa HC Pantri hooaja eelarvest on koos, kuid kui linn peaks otsustama toetust oluliselt vähendada, tuleb vahendid leida mujalt. Konteksti andmiseks tuleb aga numbrid asetada ka suuremasse pilti. Kui HC Panter opereerib 350 000 euroga, siis mis seisus on liigakaaslased Lätist ja Leedust ning mis pilt vaatab vastu Euroopast ja Eestist?

"Leedu klubidel jäävad eelarved samasse suurusjärku meiega, võib-olla natuke suuremad, aga Läti klubidel on kindlasti suuremad. Seal on ikka mängijad, kes on kümneid aastaid mänginud Läti koondises, KHL-is ja Euroopa tippliigades, nad ei ole kindlasti nõus mängima väiksema palga eest," kinnitas Luht. "Euroopas: Poola liigas algavad eelarved miljonist alates, seal on ka publikunumbrid teised. Meil on jäähalli 500 inimest saada keeruline. Eesti liigas põhimõtteliselt palgalisi mängijaid ei ole, eelarved jäävad 30-100 000 vahele," lõpetas ta.