Meeste otsusest sai avalikkus teada Vilniuses peetud Rahvuste karika turniiri järel. Nimelt tuli Vilniuse võistluste järel üheselt tõdeda, et Eesti paaril rannavõrkpallis Pariisi olümpiamängudele jõuda ei õnnestu.

Nõlvak ja Tiisaar vedasid Eesti rannavõrkpalli vankrit ühiselt üheksa aastat. Selle perioodi kõige säravam hooaeg tehti aastal 2022, kui maailmameistrivõistlustel jõuti välja veerandfinaali. Pika perioodi jooksul õppisid Nõlvak ja Tiisaar esmalt maailma tipptasemel hakkama saama, kogesid seejärel edu ja tulid välja vigastustest. 

Ühelt poolt on Eesti esipaari lagunemine muidugi kurb. Teisalt tasub tähele panna, et üldiselt paarid rannavõrkpalli tipmises seltskonnas nii kaua koos ei püsigi. "Mõned üksikud, mis kestavad nii kaua. Keskmist koos mängimise aega peast ei oskagi öelda, aga arvan, et sinna viie aasta peale võiksid need jääda," ütles Nõlvak.

"Pigem on tulemused, mis mingi hetk hakkavad allapoole minema. Rannavõrkpallis on maailmas natuke parem seis, kui meil, sageli on neli-viis-kuus mängijat, kes mängivad MK-sarja stabiilselt. Seal neid vangerdusi teha on võrdlemisi lihtne. Eestis oleme kahekesi, sellevõrra on kogu see asi keerulisem," jätkas ta.

Tiisaar oli paarilisega nõus. "Brasiillastel on kombeks pea iga kahe aasta tagant paarilisi vahetada, kui just midagi väga hästi ei klapi. Nendes riikides, kus on võimalusi paare vahetada-katsetada, see ei ole mingi suur asi või draama, tihtilugu seda lihtsalt proovitakse. Kuna rannavõrkpall on üpris intiimne meeskonnatöö, siis see faktor, kui hästi paar omavahel sobib, mängib tulemuses suurt rolli," sõnas ta. "Üheksa aastat ei ole küll kõige pikem, on olnud paare, kes mängivad pea kaks aastakümmet koos, aga see on keskmisest oluliselt pikem."

Nii Nõlvakul kui Tiisaarel oli rannavõrkpallis alustades kaasa võtta saalivõrkpalli taust. Seega läks mängu tipptasemel omandamisega üksjagu aega ja võidud MK-sarjas tulid visalt.

Tiisaar tänab südamest toetajaid, kellel Eesti paari osas algusaastatel usku jätkus. Sest kriitikat ja parastamist oli omajagu. "Võiks ise tagasi mõelda, et huvitav, miks alla ei andnud?" ütles ta. "Üheksa aasta järgne lahkuminek võib olla valus hetkel, ei lõpetanud ju päris tipus. Paar aastat tagasi oli parem hoog ja lõpus oli natuke erimeelsusi, mis natuke takistasid koostööd, siis see teeb lõpetamise valusamaks. Aga kui mõelda, et kust me läbi tulime ja mida ületasime - oleks ju võinud kaks aastat proovida, alla anda ja poleks mitte midagi ilusat vahepeal olnud."

Kuidas siis saavutatut tagantjärele hinnata? Kas Nõlvak ja Tiisaar said oma võimetest tulemuste mõttes kätte enam-vähem maksimaalse?

"Ma arvan, et ei saanud. Olümpiakoht oleks olnud, vaadates seda taset, mida oleme suutnud hoida eelmised 2022 ja seal ringis, olümpiale oleks pidanud kindlasti saama. Jäi sisse küll potentsiaali mõttes. Mõtlen vastupidavuse peale ka, otsustavates mängudes, kui kuhugi edasi jõudsime, siis natuke oli meie jaoks oli keha mõttes harjumatu. Sageli lõppesid turniirid teisel päeval kui kolmandal ja neljandal," arvas Nõlvak.

Tiisaar ütles, et oli paarilisega olemuselt erinev inimene, kuid sellest hoolimata saavutati suuri tulemusi. "Kui vaatan ühtepidi seda, meid, meie iseloomusid, füüsilisi eeldusi ja süsteemi, kust tulime, siis ületasime maksimumi tulemuste mõttes praeguse maailma taseme juures. Milliste koondiste ja süsteemide vastu pidime võitlema, et tulemusi saavutada, siis poleks pidanud paberil neid tulemusi saavutama. Aga teistpidi vaadates - oleks mõned asjad läinud paremini, sama hooga, mis vahepeal oli, jätkanud, võib-olla oleks veel midagi tulnud," arvas ta.

Otsused on tehtud. Elu läheb edasi. Nii Nõlvak kui Tiisaar kavatsevad võrkpallis jätkata. Tiisaare puhul paistab, et ta jääb ka edaspidi rannavõrkpalli juurde. Nõlvaku tulevik võib taas olla saalivõrkpall.

Eesti mehi näeb koos mängimas veel järgmisel nädalavahetusel Saksamaal Hamburgis toimuval King of the Court turniiril. Selles võistlussarjas, kus formaat klassikalisest erinev, on Eesti esipaar vähemalt Nõlvaku arvates kohati näidanud lausa oma parimaid sooritusi. Eesti võrkpallisõbrad saavad meestele kaasa elada 3.-6. juulini Rakveres toimuval Futures taseme maailmakarikaetapil. Seega jõudsid Nõlvak ja Tiisaar teatud reservatsioonidega ikkagi ära oodata aja, mil nad ka kodusel MK-etapil ühiselt väljakule tulla saavad.

Rannavõrkpalli jääb esipaari lõpetamise järel siiski tühimik, mida liiga kiiresti täita võimalik ei ole. "Üks hetk, kui arvasime, et saame Kustiga kahekesi hakkama ja see ongi okei, et oleme kahekesi ei ole mingit koondisesüsteemi - kui hästi läks, siis saimegi hakkama. Aga näha oli, et tegelikult meie kahe omavahelisest tegutsemisest ei sündinud väga palju järelkasvu," ütles Tiisaar.

"Mõni vahepeal proovis, aga kas siis ei sobinud - mis on loogiline - või oli liiga raske. Kui vaadata rannavõrkpalli arengut tervikuna, siis süsteemne koondis oleks küll väga vajalik," jätkas ta.

Nõlvak ütles, et alaliit oleks võinud rannavõrkpallile enam tähelepanu pöörata. "Üheksa aastaga, mis koos mängisime, ei tekkinud siia kõrvale tegelikult midagi. Huvi on olnud paljudel, kohti, kus trenni teha, on. Pole nagu tundnud alaliidu poolt head toetust sinna. Ausalt öeldes jääb pigem suur auk, aga usun, et Mart hakkab seda ikkagi vedama," ütles ta.

Mart Tiisaar oma tulevikust praegu liiga konkreetses võtmes veel avalikult rääkida ei soovi. Kusti Nõlvaku kehakeelt lugedes tundub aga tõenäolisem, et sügisest näeb teda saalis, mõne Eesti klubi ründajatele palle ette tõstmas. Nõlvak on enesekindel ja ei usu, et vigastused, millega seoses oli omal ajal ka mõnevõrra lihtsam saalist randa liikuda, uuesti välja löövad. Vahepealse ajaga on sportlane oma keha tunnetamise ja vormis hoidmise osas suure sammu edasi astunud.

Kui Nõlvak peaks naasma vanadele radadele, siis mida on võimalik rannavõrkpallist saali kaasa võtta? "Esiteks näen väljakut väga palju paremini. Sidemängijana, kui ma varem saalis mängisin, ma natuke vaatasin ja pigem nägin enda ründajaid /.../, aga vastase poole nägemist pigem nägin vähe, kui üldse," vastas ta.

"Seda olen nüüd arendanud ja see on rannas üks minu trumpidest. Kindlasti on füüsis paremas seisukorras, kaitsemäng on ka kindlasti läinud edasi. Seda olen rassinud üksi üheksa aastat seal taga. Kui saali mõte läheb teoks, siis täitsa üksi ei pea seal taga olema," lõpetas Nõlvak.