Teenetemärgi laureaat Kerde: kõige tähtsam, et mängijatest on tulnud ka head inimesed
President Alar Karis tunnustab tänavu vabariigi aastapäeval riikliku teenetemärgiga enam kui 150 inimese seas ka korvpallitreener Üllar Kerdet.
Kevadel 70-aastaseks saav Kerde viis Eesti korvpallikoondise 2001. aastal Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile ja on edukalt juhendanud ka kohalikke kõrgliigaklubisid eesotas Tartu Ülikool/Rockiga.
Praegu on Kerde tippkorvpallis tegutsemisest tagasi tõmbunud ning seetõttu üllatab teda ajakirjaniku kõne ja veel säärase sisuga, mis teatab suurest tunnustusest. "Mul on sünnipäev esimesel aprillil ja tavaliselt tehakse minuga siis nalja," ahmib ta intervjuus ERR-ile õhku.
Jüri Gümnaasiumis spordijuhina töötav Kerde tuli kolmapäeva hommikul parasjagu õpilastega suusaringilt. "Aitäh, ma ei oska selle kohta midagi muud öelda. Minu jaoks on see natuke liig," proovis ta end pisut koguda.
"Eestis on väga palju inimesi, kes on palju rohkem tööd teinud kui mina. Ja tulemusi teinud. See on teatud määral.... ma ei oskagi öelda, aga ma istun praegu, ma enam ei seisa ka. Suusariietega istun, sest see on minu jaoks tõeline... ma isegi ei osanud oodata. Ei osanud mõeldagi."
Oma treenerikarjäärile tagasi vaadates nimetab Kerde esimesena asjana Eesti koondisega 2001. aasta Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile jõudmist. See oli Eesti koondisele teine EM-finaalturniiril osalemine, aga 1993. aastal oli kadalipp lühem.
Kerde ajal oli finaalturniiril 16 meeskonda ja saavutatud 14. kohta pole järgnevad põlvkonnad üle löönud. "Vaieldamatult on kõige kõrgem tipp see, et minu võistkond oli esimene, kes jõudis Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile läbi kaheaastase tsükli. Jaak Salumets jõudis esimesena kuu aja jooksul, aga meie jõudsime kahe aasta jooksul," sõnas ta.
Erinevaid Eesti klubisid on ta viinud kohaliku meistritiitlini, aga Tartu korvpallimeeskonna eesotsas veedetud aastaid jääb enim kaunistama 2008. aasta FIBA EuroCupi sarjas teenitud neljas koht. "Keegi ei osanud seda oodata," meenutab ta.
"Aga kõige tähtsam - need mängijad, kellega olen koos töötanud, neid on päris palju ja neist kõigist on lisaks oskustega mängijatele tulnud head inimesed. See on kõige tähtsam."
Oma treenerifilosoofiast rääkides rõhutab Kerde vastasest lugupidamist. "Olen alati öelnud oma mängijatele, et pead austama oma vastast, siis võid neid võita. Mitte kunagi ei tohi vastast alahinnata. Kui arvad, et vastane on sinust tugevam, siis teed endast kõik, et võita. Kui arvad, et vastane on sust nõrgem, siis võtad üleolevalt ja kaotad," märkis Kerde.
"Teine asi on see, et treenerifilosoofias ei ole kõige tähtsam see, mida mina tean, vaid see on tähtis, mida minu mängijad oskavad. Need on kaks asja, mida olen kogu elu - nüüd on 53. aasta korvpallis - teinud ja see on mulle ikkagi edu toonud."
Veel eelmisel hooajal tegutses Kerde esimest hooaega kõrgeimal klubitasandil mänginud Keila abitreenerina, aga jälgib praegu tippkorvpalli natuke eemalt. "Eks ma ikka mänge vaatan, Euroliigat ja kus meie poisiid on. Mingil määral olen nendega olnud seotud. Eks ma ikka vaatan ja uurin, koondisemänge vaatan. Ega seda haigust küljest ära ei saa," sõnas ta.
"Kui ükskord silmad kinni panen, siis ma enam sellele ei mõtle, aga seda ei ole lihtne teha. Kui oled ise mänginud, kokku 60 aastat ja rohkem sellega tegelenud ning öelda nii, et ma seda ei vaata ja ei hooli - see on ju vale. Ikka vaatad ja uurid ja mõtled kaasa."
Vaata ka Üllar Kerde "Ringvaate" intervjuud: