Eelmised kaks suurturniiri võitnud Itaalia seeria katkes laupäeva õhtul päris kindla kaotusega. Miks Poola meeskonnal õnnestus finaalis Itaalia nii selgelt üle mängida?

Poola meeskond sai alguses hästi minema, nende oma serv töötas päris hästi. Itaalia tegi rohkem vigu kui seni, initsiatiiv läks Poola kätte ja püsis terve mängu.

Wilfredo Leon valiti turniiri kõige väärtuslikumaks mängijaks. Kas tema ongi praegu maailma parim võrkpallur ja see mees, kellest Poola koondise edu suurtes mängudes kõige enam sõltub?

Kui mõtleme sellele, et see oli tegelikult esimene koondisega võidetud tiitel - Maailmaliiga on küll võidetud, aga see ei ole kindlasti talle endale märgilise tähendusega võit -, aga tema võimed on sellised, mis on erakordsed. Sellest on loomulikult Poolale suurt tolku. Aga ta mängis ilusa turniiri jah.

Eesti meeskond sai finaalturniiril ühe raske võidu ja neli kaotust. Keegi ei jäänud tulemusega rahule, aga teisest küljest jäi kõlama mõte, et kõik, kes ootasid enamat - nende ootused olid põhjendamatult kõrged. Kuidas meeskond sinu hinnangul sel turniiril oma praeguse potentsiaali realiseeris?

Mina nägin kahte esimest mängu kohapeal - need jätsid hea mulje. Šveitsi mäng - tegime ise endal elu raskeks, kaks esimest geimi kulgesid ilusti meie taktis ja kolmas läks ka seda rada. Aga toimus väike muudatus ja liikusime allamäge. Belgia vastu meil vähemalt sel päeval väga palju varianti polnud. Võib-olla päev varem või hiljem oleks olnud. Natuke oleks ehk paremini saanud, aga tõenäoliselt mitte väga palju.

Eesti koondise suurematest probleemidest rääkides on pidevalt fookuses sinu ametivennad ehk sidemängijad. Kuidas sina praegust olukorda näed ja mida ütled neile, kes ootavad pikisilmi uut Kert Toobalit?

Eks nendest meestest üks kindlasti ühel päeval on uus Kert Toobal. Natuke on vaja aega, paksu nahka. Meeskond peab harjuma, meeskond ei saa kellegi teise peale loota. Võib-olla varsti tuleb keegi uus, aga praegu on meil kolm-neli meest, kes koondise ringis on olnud. Nemad mängivad äärmiselt tõenäoliselt viis aastat või veel rohkem. Neist peab üks esile kerkima, vastutuse võtma ja samamoodi peavad kõik teised seda aktsepteerima. Vahepeal tundub, et on rahvuslik hea alibi, keda süüdistada. See meid eriti kuhugi ei vii.

Koondise peatreener Alar Rikberg on olnud ametis pool aastat. Finaalturniiri järel jäid selles küsimuses otsad lahtiseks. Kas sinu jaoks on asi selge, mis oleks praegu Eesti võrkpalli jaoks peatreeneri küsimuses õige otsus?

Ma arvan, et praegu on mõistlik natuke mõelda, vaadata tulevikku, kuna järgmine on mitte kahe, vaid kolme aasta pärast. Järgmine aasta saab pigem olema vaheaasta. Meil ei ole vaja kuhugi väga kiirustada. Ma arvan, et praegu on kõik nii nagu ka Alari lepingus oli: üks pluss üks pluss üks. Üle lati ei läinud, aga alt ka ei läinud. Võistkonna seest on pigem tagasiside hea. Eks ta käekiri oli kindlasti hoopis teistsugusem kui varasematel treeneritel. Pigem ta üritas rõhuda mõistmisele.