Grupp jõudis esimesele Lossi tänava munakivitõusule koos, seal läksid teistelt eest Poola profirattur Skalniak-Sojka ning Eesti koondislane Elisabeth Ebras. Veidi hiljem tekkis Ebrase rattal aga tehniline rike ning poolatar kasvatas teise linnaringi eel vahe juba minutile.

Teise koha peale hakkas sõitma kümnepealine grupp, kus kõige väledamat sprindijalga näitas lõpusirgel poolataride, norralannade ja soomlannade vahel Kristel Sandra Soonik. Suurepärase võistluse teinud eestlanna kaotas Skalniak-Sojkale lõpuks 1.02.

"Meil oli koondisega kindel taktika, keda me eest ära laseme ja keda mitte. Eesti koondis tegi väga head tööd ja vedas mu munakivitõusule esimesena. Sealt paraku ei saanud üksinda eest ära, aga saime pundiga väikse vahe sisse ja see oli lõpuni.  Mul oli ainult vaja finišit oodata ja siis panna," selgitas Soonik sõitu. Ta lisas, et kuna ta on puhas sprinter, siis oli sellise lahendusega sõidu lõpp talle väga sobilik. "Finiš oli pikk ja sile, täpselt mulle," ütles ta.

25-aastase poolatari jaoks ei ole Emajõelinna rajad tundmatuks suuruseks: 2015. aasta augustis võitis ta Tartus naisjuunioride eraldistardi Euroopa meistritiitli ja oli maanteesõidus 15.

Sooniku järel jäi kolmandaks poolatar Karolina Karasiewicz. Parima noorratturi auhind anti Ebrasele.

Enne võistlust:

104,2-kilomeetrisele võistlusele antakse start Turu tänavalt Aura veekeskuse eest kell 10.30. Esmalt sõidetakse üks suur ring Roiu, Melliste, Võnnu ja Uniküla lähiümbruses ning seejärel kaks tehnilisemat linnaringi, kus on ees ootamas ka munakivisektorid.

Eestisse on võistlema tulemas kaks UCI naiskonda, kuus rahvuskoondist ja kolm rahvusvahelist klubi, lisaks kaks Eesti segavõistkonda. Rahvuskoondise peatreeneri Andri Lebedevi sõnul ei ole ühtegi domineerivat tiimi, kellele eestlased vastu ei saaks. Võib-olla on natuke tugevamad itaallaste UCI naiskond Aromitalia Basso Bikes Vaiano ja Norra koondis.

"Kõik on laua peal. Ma usun, et vähemalt esimese kuue hulka on võimalik jõuda," arvas Lebedev nädala alguses. "Sõit tehakse suure tõenäosusega ära lõpuringidel, kus on munakivitõus ja laskumine. Seal peab ees olema, et võimalikult palju värskust alles jääks. Proovime sõitu nii palju kontrollida, et kui jooksikud eest ära sõidavad, siis me oleksime seal sees, aga põhirõhk jääb lõppu. Kuna enne finišit on pikk sirge, siis seal on väga oluline naiskonna tugi."

"See on ajaloolise tähtsusega võistlus, kuna see on Eesti esimene naistele mõeldud rahvusvaheline kõrgetasemeline võidusõit," rääkis eelmisel nädalal endine profirattur, 33-kordne Eesti meister Grete Treier. "Eesti naiste jalgrattasport on olnud aastaid varjus, kuigi on olnud tublisid naisrattureid. Eestis on väga vähe võistlusi, kus naised omavahel võistelda saavad, tihti tuleb neil seda koos meestega teha. Nüüd on meie noortel ja täiskasvanud naisratturitel suurepärane võimalus kodumaal rahvusvahelisel tasemel võistelda. Loodetavasti köidab see ka toetajate tähelepanu."