Kristjan Ilves: tundsin, et ma tõesti suutsin inimvõimete piire kombata
Pekingi olümpiamängude eel positiivse koroonaproovi andnud ja karantiinis istuma pidanud kahevõistleja Kristjan Ilves näitas suure mäe võistlusel tahtejõudu, kui sõitis end esikümnesse. Ilves nentis, et ei suuda veel tulemuse üle rõõmu tunda, peamiselt valmistab heameelt, et ta on jälle vabaduses.
2. veebruaril isolatsioonihotelli viidud Ilves pääses sealt välja 12. veebruaril ning vaid loetud päevad hiljem oli ta võistlustules. Ilves hüppas 140 meetrit ja teenis 128,7 punkti ehk sama palju kui jaapanlane Ryota Yamamoto, jagades teist-kolmandat kohta.
Suusarajal sõitis Ilves end pildituks ja lõpetas üheksandana, kaotades olümpiavõitjaks tulnud norralasest treeningukaaslasele Jörgen Graabakile 1.00,2.
"Pole sellist asja olnud, et üritasid püsti tõusta, aga lihtsalt ei suutnud. Midagi sai rajale jäetud!" muheles Ilves päev pärast võistlust Eesti ajakirjanikega kohtudes. "Ma arvan, et põhiliselt oli asi selles, et kuna kehakaal on päris palju kukkunud ja on tunda, et väga palju energiat pole sees, siis selline asi võib külmas juhtuda. Selles suhtes ei olnud midagi üllatavat, teadsin, millised tagajärjed võivad olla."
Küsimusele, kui palju tema kaal karantiinis olles kukkus, vastas Ilves naerdes: "Põhimõtteliselt kilo veel allpool sealt, kust ei ole enam kuskile alla minna. Eks see suuresti pani ka sellise paugu sellele lõpule. Hüpete jaoks olin piirides, aga see tuli selle pealt, et tõmbad paar pudelit vett enne sisse ja siis oled kaalus. Aga see läheb kõik kehast kohe välja. On ikkagi näha, et keha ise on suhteliselt tühi kõigest. Natuke risky business."
Ilves selgitas, et suusarajal andis tunda, et poolteist nädalat polnud saanud spetsiifilisi liigitusi teha ja lihas polnud selleks pingutuseks valmis. "Mitte mingisugust toonust pole kehas. Seda, mis ma seal [karantiinis olles] teha sain, oli väga üldfüüsiline. Aga sellised väikesed asjad hakkavad kohe tunda andma," rääkis ta. "Suusarajal oli kogu aeg raske. "Kolmandast ringist üritasin kellelegi järgneda. Tundsin, et see kolmas ring tegelikult tempo poolest ei olnudki midagi, oleks suutnud isegi kiiremini sõita, aga teadsin, et kui üritan seal hakata suruma, siis sinna ma jään ka. Üritasin hästi targalt sõita ja keha kuulata. Tegelikult ka teisel ringil tundsin, et olnuksin võimeline järgnema, aga see oleks puhas lollus olnud."
"Kui seda sakslast poleks seal tagasirgel olnud, siis ma arvan, et oleksin samamoodi ära eksinud," viitas Ilves treeningukaaslasele, samuti karantiinist pääsenud norralasele Jarl Magnus Riiberile, kes valis suusasõidus vale raja. "Päris ausalt! Ma lihtsalt järgnesin kellelegi, mul polnud mingit aimu, kus ma olen. Loomulikult mingi pilt on ees, aga kui tagantjärele mõtlen, siis on ainult mälupildid – olin korra seal ja korra seal… Eks see puhas tahtejõud oli, mis mind sinna finišisse lõpuks viis."
"Mul ei olnud õrna aimugi, mis kohal ma sõidan, sest Rauno (kahevõistluse alajuht Rauno Loit – toim) seal üritas midagi hõigata, aga, nagu ma ütlesin, kolmandast ringist väga ei kuulnud enam midagi. Ma lihtsalt sõitsin mingite tüüpidega seal koos ja üritasin lihtsalt lõpus neile ära teha, et siis maksimum võtta," jutustas Ilves. "Kui kuulsin, et üheksas olin, siis loomulikult see tegi selles mõttes head meelt, et ma tundsin, et võtsin absoluutselt kõik sellest olukorrast ja sellest päevast. Aga koha mõttes ma ei tunne mingit suurt emotsiooni praegu. Pigem lihtsalt see, et ma suutsin tõestada, et inimvõimete piir on tegelikult päris kaugel. Ma tundsin, et ma tõesti suutsin inimvõimete piire kombata eile. See võib-olla andis sellise hea emotsiooni lõpus."
Ilves nentis, et enne olümpiat poleks selline koht – üheksas – talle mingit rõõmu pakkunud, aga kõigele juhtunule mõeldes tuleb see tulemus vastu võtta. "Isegi praegu ma ei tunne mingeid häid emotsioone oma koha üle, vaid pigem lihtsalt selle üle, et sain välja," avaldas ta. "See, mis seal see kümme päeva toimus, oli täiesti ajuvabadus. Lihtsalt tunnengi rõõmu selle üle, et olen väljas ja sain võistlema. See koht, mis tuli, oli lõpuks lihtsalt boonus."
"Esimesed paar päeva põhimõtteliselt magasin ja üritasin kuidagi vegeteerida. Kõige raskemaks läks umbes viiendast päevast, kui tundsid, et oled täiesti terve ja pole põhjust siin olla, lihtsalt sa näed, et tahaks välja, tahaks normaalset elu edasi elada," meenutas Ilves karantiini. "Aga midagi teha ei andnud. Rauno ja kõik üritasid teha, mis teha andis, aga nende seaduste vastu siin oli raske võidelda. Kui välja sain, siis seal ikka mõni karje tuli ka suust! Olin parasjagu just tüdruksõbraga Facetime'is ja tema ja minu rõõm oli… võib-olla kui medali oleks võitnud, siis see oleks veidi suurem, aga see, et välja sain, oli tõesti meeletu emotsioon!"
"Füüsiliselt ma kindlasti seal tugevamaks ei saanud. Aga ma arvan, et kui inimese loomuses on see, et ta on ikkagi harjunud olema vabaduses ja liikuma, eriti meie ühiskonnas, kus sellised asjad tunduvad täiesti absurdsed, siis kindlasti need, kes sealt välja tulevad – nii mina kui Jarl – saavad öelda, et kui mingid takistused elus ette tulevad, siis need tunduvad üsna tühised võrreldes sellega," lisas Ilves.
Pärast karantiinihotellist pääsemist viidi Ilves olümpiakülla, kus ta pani suusariided selga ja siirdus murdmaarajale. "Maksimaalselt tunniajane vahe oli," muheles ta. "Kui tulin olümpiakülla, ega ei tahtnud seal toas väga olla. Nii ruttu kui võimalik, kohe vabadusse!"
Ilves kirjeldas, et lisaks vabadusse saamise päeval tehtud kergele suusasõidule tegi ta enne võistlust vaid paar hüppetrenni ja kerge suusatrenni. "Arutasime ka Janiga (Ilvese norralasest treener Jan Schmid – toim), et meil ei ole mõtet siin hakata kangelast mängima ja mingeid meeletuid intervalle tegema ja keha testida. Võib-olla 2x3 minutit natuke tempokamat sõitu, aga seda ei saa intervalliks nimetada. Ütleme, et nii kehva ettevalmistust ma ei ole ühelegi võistlusele teinud, isegi Eesti meistrivõistlustele mitte. Selles mõttes päris huvitav kogemus," naeris ta.
Tänavusel hooajal kahel korral MK-sarjas teise koha saanud 25-aastane Ilves tuli olümpiale esikuuiku mõtetega. "Ma ei olnud kindlasti mingi favoriit medalile, aga vaadates hooaja kulgu, siis hea õnne korral see ei oleks olnud võimatu, ma arvan. Aga pigem ma ei tulnud mingite medalimõtetega siia, vaid teadsin, et olen heas vormis ja suuteline võistlema kõrges mängus ja pigem näis reaalsusena koht esikuuikus kui see medal," arutles Ilves. "Ma ei pannud tegelikult isegi endale väga suuri ootusi enne olümpiat. Nägin, et mu hooaeg on tegelikult väga hästi kulgenud ja mul oli selline mõnus feeling ja juba sellise emotsiooni pealt tulla siia, see kindlasti oleks andnud päris hea boonuse."
Toimetaja: Maarja Värv