"Teiste eest ei oska rääkida, aga mul oli koondisesse tulles esimest korda närv sees. Tingimused on muutunud ja meil on palju uusi mängijaid, keda ma ei tunne," rääkis Kullerkann ERR-ile EM-valiktsükli eel. "Viimase aasta jooksul on olnud palju ootamatusi ja mida ma olen selle aja jooksul õppinud, on see, et ootusi ei tasu võistkonnale ja kaaslastele seada, sest ei tea, kas saame mängida ning kas turniirid toimuvad. Anname endast parima ja läheb nii nagu minema peab!"

Prantsusmaal pallib Kullerkann Le Cannet naiskonna ridades, mille juhendajaks on Eesti koondise peatreener Lorenzo Micelli.

"Klubi juures on ta veidi teistmoodi kui koondise juures. Ta veel kohaneb selle keskkonnaga – koondises on meil pere keskkond, võtsime ta avasüli vastu. Klubi juures oli jällegi teistmoodi, sealt sõltub kõik esitustest," selgitas Kullerkann. "Keskkond on raskem ja rohkem tulemustele orienteeritud. Ta pöörab kindlasti palju tähelepanu detailidele, statistikale ja mängu analüüsile. Ta eeldab professionaalsust ka enda mängijatelt."

Eesti koondise temporündaja tunnistab, et koroonatingimustes tipptasemel võrkpalli mängimine lihtne ei olnud, ehkki sellestki hooajast on kaasa võtta positiivset.

"Meil ei olnud play-off'e ja kohe algusest peale oli suur pinge peale, et iga mäng loeb lõplikus punktiarvestuses. Hooaja alguses meile otsest eesmärki koha suhtes ei antud, see kujunes hooaja jooksul. Mul oli olulisem roll alguses, kui läksin tänu koondise trennidele hooajale vastu paremas vormis. Tahtnuks ka teises pooles rohkem mängida, aga nii kujunes ja mul on hea meel, et mul oli suur panus."

"Areng oli pigem vaimne. Väga keeruline oli mängida hooajal, kus mängud jäävad ära või lükatakse edasi. Oli raske end motiveerituna hoida ja anda trennides endast parim. Miski ei saa mind enam väga üllatada ja tänu sellele olen kõigeks valmis. Võrkpalli mõttes ehk nii palju juurde ei saanud."

"Ma ütleks, et see oli kõige raskem hooaeg, mida olen mänginud," tunnistas Kullerkann. Tavaliselt kui on mängupäev, siis tekib väike ärevus – lähed ikkagi inimeste ette mängima. Praegu tead, et publikut ei tule ja kodusaalis pole seda tunnet. Lähed justkui trenni. Tihti oli sõpruskohtumiste tunne ja ehk oli see ka põhjus, miks paljudel oli selline üles-alla hooaeg."