Eesti koondis alustas Rahvuste liiga akent Islandil, kus mängis võõrustajaga välja 1:1 viigi. Pärast seda sai koondis Bulgaarias väravateta viigi eest veel ühe punkti, misjärel alistati kodupubliku ees Luksemburg 1:0. Neljamängulise akna viimases kohtumises mindi A. Le Coq Arenal taas vastamisi Islandiga, kellega lepiti võimalusterohke mängu järel väravateta viiki.

"Eesti koondis ei ole ühes mängus nii häid väravavõimalusi päris ammu tekitanud. Kipume unustama mõne aasta taguse perioodi, meenutan näiteks 0:5 kaotust kodus Rootsile. Sisuliselt me ei lugenud mitte tol perioodil väravavõimalusi, vaid mitu korda me vastaste raami mõned löögid tegime," rääkis Jürgenson.

"Väravavõimalusi oli harjumatult, aga meeldivalt palju. Kui nüüd hakata analüüsima seda akent, siis see on üks koht, kus meil on võimalik väga palju juurde panna. Ma arvan, et me oleksime enne seda akent need punktid vastu võtnud, mis meil tabelis on."

Eesti on nelja mänguga kogunud kuus punkti ning jätkab alagrupis teisel kohal, jäädes Islandist kahe punkti kaugusele. Bulgaaria on nelja punktiga kolmas ja Luksemburg kolme punktiga neljas. Alagrupi esimene pääseb automaatselt tasandi võrra kõrgemale tasemele, teise kohaga pääseb üleminekumängule.

Eesti koondisel oli selles aknas suur probleem ründajate vigastustega, aga nende asemel kerkisid esile nii kaitsemängijad kui ka noored keskväljamehed. Jürgenson tõi esile Patrik Kristalit ja Markus Poomi. Lisaks tegi koondisedebüüdi 18-aastane Maksimilian Skvortsov.

"Kihvt on see, et Jürgen Henn annab neid võimalusi. See oli tema kõhutunde vahetus, mis ta tahtis teha. Skvortsov on Eesti liiga mängija. See näitab jällegi seda, et Eesti liigast ja noorel mängijal on võimalik Henni juhendatavasse koondisse pääseda, kui oled mees," rääkis Jürgenson. "Henn loomulikult vaatab ka treeningul pakutavat ja kuidas selle kahe nädala jooksul käitutakse ja ollakse. See saadab sõnumi ka teistele noormängijatele, et on võimalik ja saab Eesti koondisse."

2024. aasta suvel Eesti koondise peatreeneriks saanud Henn oli oma mängijatega väga rahul ning ütles pärast Islandi mängu ERR-ile, et tema karjääri jooksul pole koondis nii hästi mänginudki.

"Neli mängu Eesti koondiselt sellist mängu näidata, tõesti ma enda eluajast ei mäleta. Et me just järjest oleks teinud neli niivõrd sümpaatset esitust," nõustus Jürgenson.

"Taevas on piiriks! Meil on varu veel. Lisaks nendele, kes viimases neljas mängus vahetusmeeste pingil olid, on veel trobikond mängijaid vigastatud. Hakkab nipet-näpet tagasi tulema," jätkas ta. "Saame näha, kas kasvõi [Marten-Chris] Paalberg Prantsusmaalt on novembri aknas kohal. Kui meil oli probleem realiseerimine, siis ründe osakonnas on meil kõige rohkem juurde võtta mängijaid."

Lisaks tõi Jürgenson esile ka peatreenerit abistava personali. "Henni kõrval on veel trobikond inimesi, kes on võib-olla natuke liiga varju jäänud. Treenerite meeskond, meditsiiniline personal, füsioterapeudid, massöörid, videoanalüütikud ja abitreenerid, see staff on suur. Neid kõiki tuleb selliste mängude puhul kiita. Me ei peaks kartma ka kiitmist. Loomulikult ei tasu pilvedesse tõusta, aga materdama kipume me kergekäeliselt. Kiita võime samamoodi," arvas endine koondislane.

Eesti peab viimased kaks Rahvuste liiga kohtumist kuu aja pärast, kui 13. novembril mängitakse Luksemburgis ning kolm päeva hiljem kodus Bulgaariaga. Kas meil on võimalust alagrupis esikoht ära võtta?

"Ikka on võimalust. Natuke sõltub, mis Island teeb, nendega me enam novembris ei kohtu. Tabeliseis on hea. See on jalgpallis nii, et ega need neli eelmist mängu ei maksa suurt midagi, kui järgmised kaks kaotad," vastas Jürgenson. "Kõigepealt tuleb Luksemburg võõrsil, mis ei tule üldse nii kerge mäng kui arvata võib. Siis vaatame edasi, on variant õhus, et pakime A. Le Coq arena 16. novembril pilgeni täis ja mängime alagrupi võidu peale ja kõrgemale tasemele tõusmise nimel."