Sooritusvõime, mis varem andis sportlastele kõrged kohad protokollides seda praegu enam ei tee. Siinkohal ei ole meie sportlased nõrgemaks muutunud, vaid kogu maailma tase on läinud palju tihedamaks ja treeningprotsessidele lähenetakse järjest teadlikumalt.

Ratturite testimisega tegi algust mitmeid aastaid tagasi spordibioloogia teadur Indrek Rannama, kes on järgnevate aastate jooksul kaasanud uuringutesse TLÜ doktorandi Karmen Reinpõldi ja erikehakultuuri lektori Kirsti Pedaku. Tänavu laboris alustatud testidest valmib tulevikus ka Reinpõldi doktoritöö teemal "Laktaadi, kinureniinide ja tsütokiinide dünaamika jälgimine spordivõimekuse hindamisel".

Esimene testimine tehakse juba novembris, et paika panna sportlaste baastase. Järgmised testid leiavad aset enne esimesi võistlusi ja spetsiifilistel ajahetkedel suvel, nägemaks, kuidas sportlaste võimekus püsib ja/või millised muutused organismis toimuvad. Esmalt on koostöö muidugi kasulik Tallinna Ülikooli teadlastele, teisalt aitab sooritusvõimeuuring sportlastest indiviididena paremini aru saada ehk iga sportlase puhul saab leida talle sobivad treeningud, sest mägironijaid, sprintereid, tempo- ja maastikusõitjaid ei saa ühtemoodi juhendada. Selline lähenemine aitab paremini tippvormi ajastada tähtsateks võistlusteks, et seal saavutada parim võimalik tulemus. Testimiste kõrval jälgivad TLÜ teadurid igapäevaselt sportlaste treeninguid vastava veebikeskkonna vahendusel.

Sooritusvõimeuuringu test:

1) Sportlane saabub koormustestile kaks tundi varem, kus talle pakutakse kerge eine ja 0,5 l spordijooki.

2) Seejärel täidab sportlane testi erinevate küsimustega stressitaseme määramiseks. Näiteks, kui tihti on sportlane viimasel ajal endast välja läinud mõne ootamatu sündmuse tõttu? Vastused tuleb anda viie palli skaalal, kus üks tähistab vastust "väga harva" ja viis "väga sageli".

3) Üks tund enne koormustesti sooritab rattur funktsionaalse võimekuse testi (FMS), mis annab ülevaatliku pildi sportlase tüvilihaskonnast. Selle testi põhjal määratakse ratturile eriharjutused, mida tuleb teha igapäevaselt. Seda kõike selleks, et tagada suurem ökonoomsus ratta seljas ja vähendada vigastuste tekkimise võimalust.

4) Vahetult enne koormustesti annab sportlane uriiniproovi, mille põhjal määratakse tema nn. baastase. Selle põhjal uuritakse hiljem tsütokiine ja kinureniine.

5) Koormustest - tõusva intensiivsusega rattasõit kuni suutlikkuseni.

6) Peale koormustesti sõidab sportlane madala intensiivsusega 20 minutit taastumiseks.*

7) Spurditest.*

8) Tund aega peale viimase testi lõppemist annab sportlane teise uriiniproovi ja testimisprotsess loetakse sportlase jaoks lõppenuks. Testimine kestab neli tundi.

*Kogu protsessi vältel võetakse ka laktaadiproove, et arvutada välja laktaadi tootmise ja eemaldamise kiirused.

Laktaadiproovidest, mis testimise käigus võetakse, saab määrata sportlase anaeroobse läve, aga see kätkeb endas ka palju mitmekesisemaid võimalusi sportlase mõistmiseks. Nende teadmiste valideerimine nõuabki uuringuid ja aega. Anaeroobne lävi on võimekuse poolest ratturi jaoks üks tähtsamaid markereid - see on hetk, kus lihastest veel kõrge intensiivsuse juures tuld välja ei löö ja sellele vastavat intensiivsustaset suudetakse suhteliselt kaua hoida ehk teisisõnu, mida kõrgem on anaeroobne läbi, seda kauem saab sportlane mugavustsoonis sõita. Läve tõstes tõuseb ka võimekus. Kuna tippspordis ei ole võimekuse piirajaks mitte süda, vaid lihas, siis määravad teadurid selle järgi hoopis võimsusläve, millest sõltuvalt võib pulss päevade lõikes erineda.

Laktaadi tootmise ja ümbertöötlemise kiiruse omavahelisest dünaamikast
organismis sõltub anaeroobse läve võimsus – teisisõnu kui kahel sportlasel on sarnane hapnikutarbimise võime, aga ühel tekib laktaati lihastesse aeglasemalt, siis tema suudab kõrgema võimsusega sõita ületamata anaeroobset läve. Sellest võib järeldada, et mida vähem organism laktaati toodab seda parem, aga siin juures on üks väga karm aga. Mida aeglasemalt toodab keha laktaati, seda vähem suudab sportlane anaeroobses tsoonis tööd teha ehk üle läve sõita. Seepärast tuleb erinevatele distsipliinidele spetsialiseerunud sportlastele läheneda erinevalt.

Kui eesmärgiks on pikad temposõidud (ja pikad triatlonid), siis on kasulikum, et organism toodab vähem laktaati, sest seda kõrgema intensiivsusega saab sama hapnikutarbimise juures sõita. Grupi- ja maastikurattasõitjad peavad taluma kõrget variatiivsust, sest võistlustel tuleb ühel hetkel vajutada üle läve ja teisel saab puhata, seepärast on seda tüüpi sõitjate treeningutele vaja hoopis mitmekülgsemalt läheneda. Laktaadi tootmise kiirus on erinevate treeningutega muudetav ja inimese kontrolli all olev faktor, mille abil on võimalik anda hinnangut, kas treeningud on liikunud soovitud suunas või tuleb teha muudatusi.

Kui keeruline jutt lühidalt kokku võtta, siis treeningprotsessidega saab mõjutada üldist võimekust. See ongi lihtne põhjus, miks sprinteritel, mägironijatel ja temposõitjatel on vaja erinevaid treeninguid. Laboris saavad teadurid vaadata, kuidas dünaamika hooaja jooksul muutub ja areneb ja selle põhjal jagada treeningsoovitusi.

Lisaks laktaadile toob Reinpõld sooritusvõimeuuringusse juurde biomarkerid tsütokiinid ja kinureniinid. Mõlemate puhul on tegemist teatud sorti valguga. Esimene neist on abiks antud uuringus lihase kahjustuste jälgimiseks ja teise kompleks aitab paremini mõista nn vaimset poolt organismis. Info saadakse kätte uriiniproovist ja kuna testimiseks vajaminevad kogused on väikesed, saab neid avada ka tagantjärele, kui selgub, et mõni teine biomarker on informatiivsem.

Tsütokiinide perekonnast leiab rohkem kui 200 erinevat tsütokiini, mis on kõik seotud erineval viisil immuunsüsteemiga. Näiteks, kui inimene hakkab haigeks jääma, siis ühe sammuna paiskab organism verre tsütokiinid, mis
hakkavad haigustekitajatega võitlema. Spordi kontekstis on täheldatud, et
kui sportlane treenib kõrge intensiivsusega ja lõhub lihaskiude, siis keha reageerib sellele haigusega sarnaselt. Ehk kui lihas on lõhutud, siis paiskab organism verre tsütokiinid, mis äratab ellu immuunsüsteemi ja hakkab lihaseid tervendama. Selle biomarkeri abil nähakse, mis seisus on lihased ja kuidas nad on südametöö kõrval reageerinud.

Kinureniinide rajas on erinevad biomarkerid, mis mõjutavad inimese vaimset poolt ja mille kaudu on võimalik aimu saada üldisest stressitasemest. Huvitav on seejuures tõsiasi, et pikad ja rahulikud treeningud tekitavad heaolutunnet ja vähendavad stressi. See on põhjuseks, miks paljud harrastussportlased käivad peale pikka tööpäeva rattaga sõitmas.

Testimispäeval täidavad ratturid veel spetsiaalse tundeid ja mõtteid kajastava testi, mis aitab veelgi paremini biomarkerist aru saada. Teadurid tahavad mõõta erinevaid aspekte eelkõige selleks, et näha, kuidas organismi eri osad koostööd teevad ja sportlase tervikuks muudavad.

Samuti vaadatakse testimisel üle ratturite sõiduasendid, mida vajadusel korrigeeritakse ning funktsionaalne seisund, mis mõjutab ratta seljas olemist. Murekohtade vähendamiseks määratakse sportlastele eriharjutused. Need ratturid, kelle liigutuste funktsionaalsus on parem, on ratta peal ökonoomsemad ja suudavad efektiivsemalt jõudu edasiliikumisse ülekanda. Tüvilihaskonnaga tegelemine aitab ära hoida lihasvigastuste teket. Viimastel aastatel on see tendents näidanud langust, mida saab seletada spetsiaalsete harjutuste tegemisega. Vajalikud harjutused, mida sportlased igapäevaselt tegema hakkavad, määratakse FMS testi põhjal.