Discgolf ehk kettagolf ehk taldrikugolf naudib praegu nii Eestis kui maailmas kiiret populaarsuse tõusu – seda mängitakse rohkem kui 40 riigis. Mängul on tugevaid sarnasusi klassikalise golfiga, nimelt tuleb discgolfi ketas võimalikult väheste visetega spetsiaalsesse korvi saata.

Kindlasti on inimeste jaoks spordiala juures ligitõmbav see, et lihtsate reeglitega mängu harrastatakse vabas looduses ja sellega saab tegeleda oma vanusest ning füüsilisest vormist hoolimata.

Võib öelda, et discgolf on harrastus, mis toonud liikumise juurde palju inimesi, kes muidu loodusse ei satuks.

Eestis on discgolfi radasid umbes 125

Kuid aeg-ajalt kuuldub discgolfiga seoses ka tugevalt negatiivseid arvamusi. Nimelt ei pea mitmed loodusest hoolivad inimesed õigeks, et discgolfi radu pannakse üles kaunitesse paikadesse, mis saavad mänguraja kasutajate tegevuse läbi kahjustada. Lisaks esineb juhtumeid, kus discgolfi radade lähedal elavad kogukonnad heidavad ette suurt kära, mis nende kodurahu segab.

Vikerraadio saade "Spordipühapäev" uuris, miks need probleemid tekivad ja kuidas erimeelsusi lahendada.

Üritame esmalt veelkord selgeks teha, kui levinud discgolf Eestis tänasel päeval on ning kus seda harrastada saab. "Eestis on discgolfi radasid umbes 125. See number suureneb peaaegu iga nädalaga ühe-kahe võrra. Kindlasti on veel väikseid parke," rääkis Eesti Discgolfi Liidu sporditehnilise komisjoni esimees Ergo Leibak. "Kindlasti on radade arvu kasv seotud harrastajate kasvuga ja populaarsusega."

"Discgolfis on selline app nagu Disc Golf Metrix, seal on 20 000 unikaalset kasutajat. Ma ise pakun, et väga püsivaid mängijaid selle app'i kaudu on umbes pool, aga kindlasti sellest 20 000-st on veel teine pool, kes üldse mingeid app'e ei kasuta, kes ongi pühapäevamängijad," jätkas Leibak. "Mõne muu spordialaga paralleele tuues – kindlasti on hästi palju neid, kes käivad rahvajooksudel, aga on ka neid, kes käivad niisama jooksmas, neid kuskil registreeritud ei ole."

Tuleb märkida, et kümnetest tuhandetest inimestest, kes Eestis discgolfiga tegelevad, on paljud ka geograafilises mõttes väga aktiivsed. Vähemalt üks üheksa korviga rada leidub igas maakonnas. Kuna mängijad soovivad ennast proovile panna erinevatel radadel, siis võib näiteks pealinna discgolfar leida tee Valga- või Hiiumaale.

Nokk kinni, saba lahti

Huviliste suur hulk on ühtepidi õnnistus, kuid teistpidi õnnetus. Nimelt tekib radadel seeläbi kergesti ülekoormus, mis mõjutab mängupaikade loodust ning tekitab ebamugavust ka mängijatele – populaarsete radade puhul pole harv see, et nädalavahetuseti leidub raja ühe korvi kohta üks seltskond mängijaid, mis tähendab paratamatult väga suurt "liiklust". Omamoodi "nokk kinni, saba lahti olukord".

"Suuremad probleemid üldiselt on nendel radadel, mis asuvad suurte keskuste lähedal. Eriti hea näide on võib-olla Kurepalu – kui see kunagi loodi, siis keegi ei arvanud, et see ala kasv ja populaarsus nii suur tuleb. Pidi Kurepalu maha võtma, aga selle lahendus oli see, et viidi rada Vooremaa tervisekeskusesse üle," selgitas Leibak. "Mängimas käiakse igal pool, aga kindlasti see kontsentratsioon on suurem just asulate lähedal."

Kas Eesti discfolgi rajad on kõik metsaala peal või on mõni ka lagedama ala peal? "On nii lagedamatel aladel kui metsaradadel. Kõige paremad rajad on need, kus on mõlemat," rääkis Leibak.

Aga lähemalt probleemidest, mida suurt kasutust leidev discgolfi rada endaga kaasa tuua võib. Looduskeskkonna seisukohast vaadatuna on vahest kõige olulisemaks mureks discgolfarite poolt alustaimestikule tekitatav kahju. Arvestades spordiala iseloomu ei ole võimalik vältida seda, et rajal ja selle lähedal paikneval alustaimestikul tallatakse omajagu. Alustaimestiku kahjustumine oli peamiseks põhjuseks, miks näiteks 2015. aastal suleti Pirita Kloostrimetsa discgolfi rada.

Discgolfi looduskeskkondlik mõju

Just pinnasekahjustuste suure hulga toob oma 2016. aastal Tallinna Tehnikaülikoolis kaitstud discgolfi keskkondlikku mõju analüüsivas magistritöös välja Argo Ingver. Sama meelt on Eesti Maaülikooli metsakasvatuse osakonna vanemteadur Katri Ots.

Loodust mõjutavad ka plastikust valmistatud discgolfi kettad, mis spordiala harrastamise käigus tabavad üsna paratamatult kas maapinda või ümbritsevate puude tüvesid. Vanemteadur Katri Ots pidas ohtlikumaks just seda kahju, mida lendavad kettad võivad põhjustada noortele lehtpuudele. Argo Ingveri magistritööst selgub, et raskeid tüvekahjustusi esineb siiski oluliselt vähem kui võiks arvata.

Antud problemaatika ehk discgolfi looduskeskkondliku mõju lähemaks avamiseks on mõistlik pöörduda praktikute poole. Umbes paarkümmend Eesti discgolfi rada on rajatud Riigimetsa Majandamise Keskuse hallatavatele aladele. Ühtset discgolfi alade rajamist käsitlevat reeglistikku RMK-l kogu Eestimaa kohta pole, sest siinne loodus on selleks liialt mitmekesine. Uurisin Riigimetsa Majandamise Keskuse Lääne-Harjumaa metsaülemalt Jürgen Kusminilt, millega RMK discgolfi parkide rajamisel arvestab ja kuidas spordiala keskkonnamõju reaalses elus ikkagi avaldub.

"Kogemus on väga juhtumipõhine. Peame vaatama, et see tegevus ei kahjustaks puid, sellepärast tulevad kõne alla ainult männikud. Ja päris hõredalt peavad puisted olema, et mahuks ketast loopima, sest kettakahjustused on päris karmid," tõdes Kusmin. "Teine on aluspinnas. See ei saa olla liiga märg, sest seal on ebamugav käia ja pole aastaringselt kasutada, aga ei saa olla ka liialt kuiv, sest seal on pinnas tallamiseks liiga õrn. Kolmas on inimeste ohutus – kui tegemist on alaga, kus on hästi palju puhkajaid, jalutajaid, niisama looduses liikujaid, peame vaatama, kuidas inimesi suunata nii, et nende teed omavahel väga ei ristuks ja ketas kedagi ei tabaks. Oleme vägagi looduses liikumise ja tervisespordi poolt ja püüame alati lahendusi leida, aga see ei ole lihtne protsess."

Millist mõju avaldab discgolfi raja olemasolu kohaliku kogukonna elus? Inimesed on teadupärast erinevad ja nende soovid erinevad samuti. Kui discgolfi harrastaja tunneb kodukoha kõrval paikneva raja üle tõenäoliselt heameelt, siis mõne teise samas piirkonnas elava isiku jaoks võib see tähendada ebameeldivusi.

Ei ole väga harvad juhud, kus kohalike seas tekib grupp, kes asub võitlema discgolfi raja sulgemise eest. Ehkki argumentidena tuuakse välja ka neidsamu looduskeskkondlikke mõjusid, millest juba rääkisime, on suuremaks probleemiks siiski see, et tuntakse: minu kodurahu on harrastajate tegevuse tõttu häiritud.

Piisab ühest tõrvatilgast

Tõrvandi Discgolfi Pargi üks loojaid, Silver Saks, on probleemiga üksjagu kokku puutunud ning jagas oma kogemusi ka "Spordipühapäeva" saatele. "Vald vestles ümberkaudsete elanikega ja meie tegime seda, mida tuli teha, et kõik oleksid rahul," meenutas Saks, kuidas kohalikud elanikud soovisid korvide ümberpaigutamist. "Väidetavalt liiga lärmakas rahvas, liiga vali ketikõlin. Seal osad korvid olid tõesti elamute vahetus läheduses. Kui see aktsioon meie vastu tuli, siis läksin ise inimeste käest pooltallkirju koguma."

"Kurb on see, et kui sada inimest on normaalsed ja harrastavad seda sporti, piisab ühest tõrvatilgast sinna meepotti ja kuvad on tehtud," lisas Saks.  

Teeme kokkuvõtte. Viimased aastad näitavad, et discgolf kui spordiala läheb Eestis korda väga paljudele inimestele. Harrastajate arv kasvab ilmselt tulevikuski ning praeguse seisuga oleks nii keskkonna kui ka spordihuviliste enda jaoks kasulik see, kui kasvaks ka radade arv. Nii langeks olemasolevatele väiksem koormus, mis tooks eeldatavasti omajagu leevendust.

Paljudel juhtudel ei ole aga kogu stsenaarium ette prognoositav, mistõttu tuleb leppida sellega, et praegu, kui discgolfi kultuur on Eestis veel suhteliselt noor, jääb esinema juhtumeid, kus üles pandud rada tuleb põhjusel või teisel millalgi pärast avamist sulgeda. Ilmselt pole see aga traagiline, vaid täiesti loomulik.