"Ähmaselt on jah meeles, et olin suvel isa ja ema juures Haapsalus ning ühel päeval ilma igasuguse ette teatamiseta olid kaks härrasmeest värava taga ja siis nad rääkisid selle loo, et peaks niisugust asja tegema," meenutas Vooremaa ettepanekut süüdata olümpiatuli. "Siis ma muidugi esimese hooga naersin selle peale ja ei öelnudki midagi. Siis läks natuke aega mööda ja spordikomitees töötanud n-ö kõigi sportlaste ema Maaja Ilmelik ütles, et kuule poiss, sul ikka väga palju valikut ei ole."

"Proovi sai tehtud ainult paar korda. Üks proov oli Pirita velotrekil, kus oli selline kunstlikult tekitatud väljak, ning teisel korral ma jooksin siis päris platsi reaalselt läbi. See oligi praktiliselt kõik. Midagi väga keerulist see ei olnud."

Mida mäletab Vooremaa tule süütamisest? "Ma mäletan seda, et oli hästi vaikne. See oli vist üks vähesed ilusaid ilmasid üldse tolle perioodi peale – oli selline piisavalt soe ja ei olnud väga palju tuult. See on mul siiamaani eredalt meeles, et kohutavalt vaikselt said inimesed istutud – kogu VIP-tribüünil ja teisel pool jõge olnud suuremal tribüünil. Täielik vaikus oli. Mul on selline tunne, et nad isegi kuulsid seda klõpsu seal sees – sest ega tõrvik ju midagi tegelt ei süütanud."

Esmaspäeval avaneb Vooremaal võimalus tuli uuesti süüdata, sest Pirital avatakse pidulikult olümpiatule renoveeritud alus. "Iseenesest on see ju päris kihvt üritus. Kui see tuli seal veel ka põleb, siis on see päris hea asi, mida Eesti spordile oluliste sündmuste puhul kasutada. See on päris sümboolne," arvas jääpurjetamisega tegelev Vooremaa.