Me kõik oleme saanud kuskilt oma spordipisiku. Kas Teie saite selle Mustamäe majade vahel või telekast, kus oli Toomas Uba ja raadiost, kus oli Gunnar Hololei?

Majade vahel ka kindlasti, aga muidugi raadio ja Gunnar Hololei. Meil ei olnudki kodus televiisorit. See, kuidas mina vaatasin suusatamise või korvpalli võistlusi oli nii, et vedelesid diivanil ja kuulasid raadiost seda ülikiiret teksti. See on üks mõnusamaid lapsepõlve mälestusi. Praegu on naljakas vaadata, kuidas majade vahel on meie liuväli autosid täis pargitud. Tol ajal oli väike asfaltiriba maja ees, kus sai vabalt mängida Mäda muna või mida iganes. Võib-olla üks kord või kaks korda päevas tuli eest ära minna, kuna mõni auto tuli. Meil oli iga talv maja ees liuväli, kuna noor iluuisutaja Kadi Kääparin, kes praegu on rahvusvahelise taseme kohtunik ja teise nimega, tema elas meie majas ja tema isa valas meile igaks talveks liuvälja ja enam-vähem igas Mustamäe majas leidus meie kvartalis keegi, kes lastele liuvälja valas. Mõne maja ees oli rohkem hokipoisse, meie liuväljal oli hoki väga suur tabu. Meile väga ei meeldinud, kui keegi seal oma hokikeppide ja litritega tuli meie valgete uiskude vahele, kus meie harjutasime. Mina ei käinud iluuisutamise trennis, ma väga tahtsin, aga ema ei pannud. Ma harjutasin koos Kadiga ja õppisin tema pealt.

Aksleid?

Vaevalt, ma arvan, et umbes noorte kolmanda taseme järguni oli võimalik jõuda, aga kõrgemale kindlasti mitte.

Kui spordiinimesed saavad kokku, siis hakkavad nad aga heietama, kes kui hästi pani. Spordiinimene kogub spordilugusid, Teie rääkisite teisi lugusid, millest Te rääkisite?

Ma rääkisin sellest, kuidas mulle on väiksest peale alati meeldinud sporti teha, aga mulle ei meeldi võistlemine. Mulle ei meeldi võistluspinge ja ma rääkisin, kuidas mul on paar korda elus olnud hädavajadus pääseda pjedestaalile. Need juhtumid jäävad minimaalselt 40 aasta taha, aga ma võtsin kaks korda elus asja tõsiselt ja jõudsin mõlemal korral pjedestaalile. Nii, et korraliku stiimuli korral oli see siiski võimalik.

Inimesed mäletavad päris täpselt, kus nad ühe või teise väga olulise sündmuse ajal olid? On Teil mõni Eesti spordiga seonduv hetk välja tuua, et te olite seal, tegite seda ja see oli nii.

Tihti peale see oligi raadio kõrval. Kui Kalev tuli NSV Liidu meistriks, siis mina ei näinud karika purunemist, kuna olin raadio kõrval. Siis muidugi need olukorrad, kus vaadati ja hoiti pöialt põhjanaabrite suusatajatele. Nad pidid võitma ja just võitma venelasi, see on hästi meeles. Tuli kuskil koolis koguneda ja vanemates klassides mõni õpetaja ära rääkida, et tund ära jätta ja kellegi juurde koguneda ja telekat vaatama minna, kuidas loodetavasti mõni Skandinaavia sportlane võidab. Need on kõik väga erksad mälestused. Ja loomulikud kõik Gerd Kanteri medalivõidud. Neid on üksjagu palju, aga see on alati suur emotsioon. Sa saadki minna teleri ette, kui sa tead, et sealt väga suure tõenäosega tuleb see võit. Pean tunnistama, et minu sõprade hulgas on väga vähe neid, kes on samasugused spordihullud nagu mina ja näiteks, kui Rasmus Mägi võitis EM-ilt medali, siis ma konkreetselt nõudsin, et sõbranna paneks teleri käima, sest eestlane võidab kohe medali. Mitte keegi ei uskunud mind, aga ta ju võitis.

Kui Eesti sportlasel läheb väga hästi, siis Facebook plahvatab ja kõik tahavad seda välja elada ja sõpradega mõtteid vahetada. Kellega jagate emotsioone Teie, kui Eesti spordile tuleb midagi üliägedat.

Minu abikaasa on ka spordifänn. Lapsed on üsna spordihuvilised ja kui päris aus olla, siis töökaaslased ka valdavalt. Minu abi on FC Floras mängiv tüdruk ja samamoodi üks meie sekretär. Ja kogu Eesti ihukaitsjate tiim on väga sportlikud inimesed. Tänasel päeval ei ole küll puudust, kellega spordijuttu ajada.