Tokyo maailmameistrivõistlustelt osalevast kümnest Eesti kergejõustiklasest on vaid Johannes Erm ja Janek Õiglane normitäitjad. Ülejäänud Eesti koondislased teenisid MM-pileti ränkingusüsteemi kaudu.

Kümnevõistleja Risto Lillemets jäi sel korral maailmameistrivõistlustele kvalifitseerumise pingereas napilt joone alla. Norm 8550 punkti oli äärmiselt kõrge ja Lillemets panustaski just õigetel võistlustel oma ärategemisele ja heade punktide kogumisele.

Mainekatel võistlustel on tihedas konkurentsis kohapunkte raskem koguda, aga väiksematel võistlustel võib olla jällegi keeruline teha häid tulemusi. Lõpuks jäi eesmärgist vähe puudu ja sportlase enda sõnul on sellises olukorras alati palju tagantjärele tarkust.

"Eelmine aasta tegin targemaid otsuseid ja selle pealt sain sisevõistlustel käia: EM-il ja MM-il. Käisin headel kohtadel, võistlesin hästi - sain head kohad ja kõrged ränkingupunktid," meenutas Lillemets Vikerraadio saates "Spordipühapäev".

"See aasta mõtlesin, et paneks enda skoori peale rõhu - et tuleb natuke rohkem punkte ja saab sealt ränkingupunktid kätte. Käisin Götzises ja Talence'is, kuigi selle asemel oleks jällegi võinud minna Aronasse näiteks. Käia väiksematel võistlustel, aga kohapunkte taga ajamas. Ilmselt oleks saanud ka MM-ile peale tänu sellele. Tõesti, see on üks neist oleksitest."

Lillemets näeb süsteemi mitmest küljest. "Kõvad vennad teevad normi ära ja võistlevad seal, kus tahavad ja teevad, mida tahavad. Aga need, kel jääb natuke puudu, siis tulebki käia ja nuputada, kus on targem startida," sõnas ta.

"Tõepoolest, kui tahad Götzises võistelda - pärast seda oli kaks-kolm nädalat hiljem Arona. Kas teha kaks järjest või veel üks kahe vahel - see on iga mehe enda otsustada. Sel on omad plussid ja miinused. Ma saan aru, et nad tahavad inimesi rohkem võistlema sundida, aga jah... seal on ka omasid miinuseid. Mina olin MM-ile lähemal kui Rasmus Roosleht, kes tegi minust see aasta 140 punkti rohkem."

Sprinter Ann Marii Kivikas on üks nendest sportlastest, kel õnnestus ränkingusüsteemi kaudu maailmameistrivõistlustele pääseda. Juulis 200 meetri jooksu Eesti rekordi 23,04 püstitanud Kivikas on mõistagi rõõmus, et tema tasemega sportlastel on kiiresti joostes ja tarku valikuid tehes võimalik suurvõistluste koht teenida.

"Algselt, kui normi vaatasin, mis oli siis 22,57, kui ma ei eksi, siis enne, kui keegi pole otseselt hooaega alustanud ja pole näinud, mis aegu teised jooksevad, siis raske on mõelda, et paljud neist selle normi ära teevad või kui suur osa ränkingule üldse jääb," lausus ta.

"Pigem on enne hooaega raske mingit plaani teha, aga kui esimese jooksu sai tehtud juuni alguses - jooksin Soomes 23,28 -, siis pärast seda tundsin, et jalas on palju rohkem. Kui 23,0 lähedale jooksen, siis see võib küll viia MM-ile."

Kuigi Kivikase hinnangul on süsteem pigem aus, siis tervikuna on sellega arvestamine üpris keeruline. "Ma mingi hetk vaatasin maailma üldpilti, et tegelikult 23,0 juurde jooksmine ei ole üldse kehva, kui suudan seda stabiilselt teha. See aeg ise annab täitsa arvestatavad punktid," lausus ta.

"Kui sinna juurde panna kohapunktid, mis võistlustelt saan, siis saab täitsa hea skoori lõpuks kokku. Aga tegelikult on süsteem üsna keeruline ja spordikaugele inimesele on seda eriti raske seletada. Kui vahel mõned küsivad, siis ma ei hakka liiga detailidesse minema. Ei ole kõige lihtsam asi see ränkinguteema."