Nagu Eesti spordihuviline teab, siis võib mitmeid muudatusi pidada meie võimaluste suhtes väga positiivseteks. Eelkõige tasub siin mainida, et soodsaid medalialasid lisandub nii ujumises kui vibuspordis.

Sõudmises on olümpial võistlevate sportlaste arv sama, mis Pariisis. Kergekaalupaatide võistlusklassid on aga asendatud meresõudmisega. Õigemini, meresõudmise hulka kuuluvad nii pikem distants ehk endurance race kui ka rannasprint. Ja just rannasprindis jagatakse Los Angeleses välja ajaloolised olümpiamedalid.

"Loodetavasti toob see sõudmisele populaarsust juurde, sest meresõudmine on rohkem rahva keskel ja ees kui nii-öelda klassikaline sõudmine. Seal on ka kahevõistluse komponent, et joostakse maa peal ca 50 meetrit, sõutakse edasi-tagasi kokku 500 meetrit ja siis finiš jälle maa peal. Selline on lühikirjeldus," andis konteksti Eesti Sõudeliidu peasekretär Robert Väli.

"Eesti oludes oleks see ka üks võimalus harrastajaid ja rahvast juurde tuua. Meil on selline kummaline olukord, et suhteliselt väike riik, aga suur merepiir (3500 km), samas kui võtame klassikalise sõudmise distantsi, siis seda 2 km distantsi õnnestub meil siin riigis vaid viie koha peal teha. Seega meresõudmiseks on meil piiramatud võimalused," jätkas Väli.

Meresõudmise ajalugu ulatub paarikümne aasta taha. Tõsisemalt on maailmas asja suhtuma hakatud viimase kümmekonna aasta jooksul. "Eestlased tegid esimesed stardid tähtsamatel võistlustel aastal 2021. Siis see võistlus kandis European Coastal Challenge nimetust ja meie neljane võitis seal. 2022. aastast on Euroopa meistrivõistlused ka olemas," märkis Väli.

Täiesti uue alana kuulub Los Angelese programmi squash. Reketimäng, millega kokku puutunud tõenäoliselt ka päris paljud eestlased.

Eesti squash sihib pigem siiski ülejärgmist suveolümpiat, sest 2028. aasta mängud tunduvad realistlikult hinnates liialt helesinise unistusena. Eriti arvestades, et võimaluse peaks Los Angeleses saama kõigest 16 mees- ja 16 naismängijat.

Spordiala eest hoolt kandvad inimesed on otsuse üle squash olümpiale võtta kahtlemata väga rõõmsad. Selgitab Tallinnas T1 Keskuses tegutseva squashiklubi Yolosquash eestvedaja ning spordiala treener Andri Talts.

"Oleme sellest pikalt unistanud. Oleme jala ukse vahele saanud kolmel või neljal korral ja jäänud sealt napilt välja. Olümpiale pääsemine on kindlasti tähtis meie spordiala nähtavuse mõttes," ütles Talts. "Kui kuskil praegu squash tõsiselt buumib, siis esimesena kindlasti USA-s, kus sellesse spordialasse väga palju panustatakse ja ehitatakse uusi keskusi. Los Angeleses toimuv on squashi jaoks kindel võit. Ma ei oska paremat kohta tahta squashi tutvustamiseks kui Los Angelese olümpia."

Millised riigid on siis tänase seisuga squashis tugevad ehk kuidas hinnata maailmas kohatavat konkurentsi?

"Squash on alguse saanud Inglismaalt ja Inglismaa on koguaeg olnud üks tippudest. Teisena tuleks välja tuua Egiptuse, kellel on täna nii meeste kui ka naiste maailma edetabeli esikümnes kolm-neli sportlast. Ma arvan, et Inglismaa ja Egiptus ongi praegu juhtivad riigid, aga nagu juba ütlesin, siis ameeriklased panustavad sellesse kõvasti ja ka prantslased astuvad tippude kandadele," selgitas Talts.

Järgmise suveolümpia üheks "hitiks" võiks ehk pretendeerida veel üks olümpiadebütant – ameerika jalgpalli kontaktivaba versioon.

Pikalt maadles ameerika jalgpall küsimusega, kuidas korraldada olümpiamängude konteksti sobituv turniir, kus sportlased esimese mängudevooru järel täiesti katki poleks. Lahendus – ameerika jalgpalli kontaktivaba versioon ehk lipujalgpall ehk flag football.

Sarnast näeme neis kahes mainitud alas tõesti palju. Mänguvahendiks on ovaalne ent mitte ümmargune pall ja eesmärgiks sellega ikka vastastest läbi murda ning punkte teenida.

Kuid varustust kasutatakse lipujalgpallis üsna minimaalselt, väljaku mõõtmed on tunduvalt väiksemad, mängijate arvgi väiksem ja vastase peatamiseks ei "niideta" teda mitte maha, vaid püütakse eemaldada tema vööl asetsev lipp.

Ameerika jalgpallis on mängijad positsioonide mõistes väga spetsialiseerunud, lipujalgpallis eraldi kaitse- ja ründetiimid puuduvad.

Los Angelese olümpial tahetakse ala kahtlemata tutvustada ja lisaks enda poole võita neid, kelle jaoks ameerika jalgpalli klassikaline versioon on liialt brutaalne ja ohtlik.

Nii ameerika jalgpalli kui ka lipujalgpalli harrastust on Eestis eest vedanud sisuliselt sama seltskond inimesi. Käilakujuks tuleb kahtlusteta Martti Poomi, kes asja ajanud kümmekond aastat.

Praegu võib Martti Poomi nii ameerika jalgpalli kui ka lipujalgpalli mõistes pidada sisuliselt ainsaks eestlasest treeneriks, kes meil üldse olemas on.

"Lipupall on selline hea ja turvaline lahendus, et saad mängida viis-kuus mängu päevas ja sul pole sellist keha nii-öelda kulu. Kui ameerika jalgpallis mängisime niimoodi, et sinu eesmärk oli meestest läbi joosta nagu läbi seina, siis lipujalgpallis on see täiesti keelatud. Kui sul on võimalus kontakti vältida, siis pead seda tegema. Kui nähakse, et sa ei tee seda, siis see on karm viga ja selle eest võib mängust eemaldatud saada," alustas Poom.

"Inimesi maha niita on palju lihtsam kui seda lippu kätte saada, sest see lipp lehvib sinu käe vahelt läbi. Tänu sellele jookseb see mäng päris kiiresti edasi ja skoorid on hoopis teistsugused kui ameerika jalgpallis. Punktid võivad vabalt olla 50-60 kandis. Ameerika jalgpallis lõppeb skoor üldjuhul 20 punkti kandis."

Lipujalgpallis saavad koos mängida mehed ja naised, nooremad ja vanemad. "Kui ma mängisin ameerika jalgpalli, siis see oli täiesti välistatud, et 14-aastane tuleb mängima, sest poisid saavad väljaku peal surma. Naistega me ei saanud üldse mängida, sest kontaktsport meeste ja naiste vahel on absurd. Nüüd mängime kõik koos ja meil on väga lõbus! Naised saavad meeste vastu touchdown'e skoorida jne. Selles mõttes on lipujalgpall jumalast hea spordiala," märkis Poom.

Poom on unistustes julge. Tema hinnangul ei tasuks Los Angelese olümpial osalemist ka Eesti jaoks utoopiliseks pidada. Näiteks kohtumised Balti naabritega tõestavad, et häbeneda pole midagi.

Eesti vajaks olümpiale pürgimiseks aga toimivat alaliitu – maavõistluskohtumisi saaks sel juhul ehk pidada juba tänavu. Siiski leidub hulk bürokraatlikke takistusi, mis pole Poomi hinnagul praeguses olukorras ehk isegi liiga sisulised.

"Ma olen seda asja push'inud päris pikalt, aga see pole ennast korralikult käima saanud. Kuidagi õnnestus täpselt see aeg, kus hakati rääkima, et lipujalgpall tuleb olümpiaalaks. Kui oleks ameerika jalgpallis sama teema, siis ma isegi ei mõtleks selle peale, sest Euroopa tase ameerika jalgpallis on juba praegu nii kõrge, et meil Eestis pole mõtet selle peale mõelda," ütles Poom.

"Aga lipujalgpalli puhul vaatasime hiljutist MM-i, mis Soomes toimus ja nägime, et esiviisik on meie jaoks täiesti mängitavad vastased. Okei, kaks esimest on sellised riigid, kelle vastu on pisut keerulisem, sest nad on ilmselt kauem mänginud kui meie. Aga nägime, et kaitses oleksime mingid asjad kindlasti läbi hammustanud. Ründes ei näinudki suuri probleeme, sest kõik meie ründemehed on endised ameerika jalgpallurid ja neil on tänu varasematele kogemustele palju lihtsam mängida. Nii et lipujalgpallis on tase palju võrdsem kui ükstapuha mis teisel olümpialal."

"Minu jaoks oleks kurb see kui me tõesti raiskaks terve aasta mingisuguse bürokraatia peale selle asemel, et saada meeskond ametlikuks, et saaks hakata ametlikke mänge mängima. Kui me puhtalt selle pärast kaotaksime võimaluse olümpiale saada, kus me oleksime võimelised mängima koha eest esikümnes... Ütleme nii, et miski pole võimatu. Olümpial võib minna ka nii, et ameeriklastel on paha päev ja meil võib jopata. Kõik on võimalik."