Säärits spordikirest: mul on raskusi emotsiooni ohjeldamisega, et ma ei väsiks
Presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi teeninud Anu Säärits peab kõige olulisemaks seda, et sport pakub talle jätkuvalt emotsiooni.
Säärits on spordiajakirjanduses olnud üle 30 aasta ja on kolmapäeva jooksul ohtralt õnnitlusi saanud. "Pikad jutuajamised olid siin spordikorüfeede Jaak Salumetsa ja Rein Ottosoniga, Jüri Jaanson just saatis sõnumi. Paljud inimesed," lausus ta ERR-ile.
"Ja loomulikult on see auhind nii nendele, kellega on tehtud koos televisiooni: kes on nii video-, heli- kui ka administratiivse poole pealt. Ükski olümpia, MM, EM, paljud võistlused ei sünni nii, et sa lähed üksi ja muudkui hakkad rääkima."
Säärits meenutas, et on osalenud 16 olümpiaprojektis. 11 juhul oli ta ise kohapeal. "Otsustati mind õnnelikuks teha selle teenetemärgiga. Lisaks tunnustatakse TV 10 Olümpiastarti sarja eest," sõnas ta.
"See on tunnustus tegelikult tervele Eesti spordile, sest siin on taga perekonnad, treenerid, kehalise kasvatuse õpetajad, spordialaliidud. Kõik tippsportlased, kes on õla alla pannud küll maakonnatasandil, küll vabariiklikul tasandil. Erinevad spordialad, kes muidu omavahel kaklevad aga TV 10-s ei kakle meil keegi."
"Ma arvan, et kõige olulisem on see, et kõik see sport pakub mulle jätkuvalt kirge, emotsiooni. Ma armastan seda," jätkas Säärits. "Kindlasti ei teeks ma seda tööd, kui mul ei oleks enam selle vastu huvi."
Ta ei käiks võistlustel lihtsalt nürimeelselt oma tööotsa ära tegemas. "Mul on pigem raskusi selle kire ja emotsiooni ohjeldamisega, et ma ei väsiks. Nüüd on suur iluuisutamine Euroopa meistritiitliga selja taga ja ma tunnen, et toss on otsas. Öö läbi näen kavasid ja seda, mida oleks võinud paremini teha nii kommentaaris kui ka mõnes muus asjas."

Säärits tulevikuplaanidest väga juttu teha ei taha, aga meenutas selle asemel alguspäevi. "Kindlasti olen tänulik, et omal ajal Toomas Uba, kui ta oli sporditoimetuse boss, otsustas koos teiste inimestega, et üks naine Tartust võib tulla sporditoimetusse," lausus ta.
"Kutsuti mind kohe olümpiaprojekti. Oli aasta 1994, varsti saab sellest päris palju aega. Mulle määrati kohe olümpiapäeva juhtimine hommikust õhtuni. Mind ei olnud kordagi testitud, kas ma kaks sõna oskan inimestele öelda. Kuidas päev läbi erinevate külalistega läbi vean."
"Kui olümpiaprojektis ära käisin, siis ütles Toomas Uba, et nüüd tuleb tööle tulla. Ma olin siis kehakultuuritudeng, õppisin treeneriks ja kehalise kasvatuse õpetajaks, aga kutsuti suurt sporti vaatama," meenutas teenetemärgi saaja.
"See tundus nii äge. Siiamaani on äge. Lasen elul ise minna ja põnevaid projekte enda ellu... las nad tulevad, kui tulevad."
Toimetaja: Siim Boikov