Kuidas tundub, kas koondis on suve parimas vormis?

Head meelt teeb see, et nad [laupäeval] võitsid. Mängupilt oli üldjuhul päris sümpaatne. See, et seal üks geim ära anti, loodame, et turniiri lõpus neid geime lugema hakkama ei pea.

Alar Rikbergi käe all mängib koondis teist suve. Mulle kõrvalt tundub, et pilt on usaldusväärsem kui eelmine aasta?

See aasta on koondis saanud teha rohkem trenni kui eelnevatel aastatel. Alar on ka öelnud, et kvaliteet trennides on olnud parem ja ma arvan, et mängupildile positiivset mõju andnud.

Kevadeti räägitakse palju nendest, kes tulevad sügisel juurde ja üldiselt tuleb neid vähe juurde. Seekord justkui sügisel enam ei räägita puudujatest, vaid ainult kohalolijatest - mida see näitab?

Meeste koondisel on praegu seda sügavust omajagu. Ka [laupäevane] mäng näitas seda, et pingilt vahetusmängijaid on võtta ja seal nimekirjas on mõned mängijad, kes tegelikult võiks olla. Elu näitab, kas neid on vaja võtta ja kas klubid lasevad neil minna. Võrreldes naiste koondisega on meeste koondise olukord palju parem.

Valiksarjades üldiselt Euroopa tipud kaasa ei mängi, mis tähendab, et me mängime enam-vähem omasugustega. Kas sellised mängud ja valikturniirid võidetakse üldise klassiga või treenerite joonistatud nüanssidega, mis määravad asja ära?

Treeneritiimi roll on panna enne mängu taktika paika ja mängijad peavad mänguolukordades ja mängu jooksul sadu otsuseid vastu võtma, mis mängivad lõpuks rolli. Sellisel tasemel, kui võrdsed võistkonnad on, siis mingid vahetused, mida saab taktikaliselt tuua sisse, mida pikem pink ja kui pingi pealt tulevad sellised mängijad, kes löövad otsustavatel hetkedel mõned ässad või toovad kaitses mõne palli üles või blokiga õnnestuvad, siis treener saab kübarast neid jänkusid välja tõmmata.

Naiste koondis mängis ka, on mänginud sel aastal kõigepealt Kuldliigat ja siis valikmänge ja kõik on olnud hoopis teistsugune, kui aasta tagasi. Kas meie ootused olid liiga kõrged ja reaalsus sellevõrra liiga valus?

Arvan jaa, et kuigi oleme kaks korda järjest Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile mängima saanud, siis reaalsus on see, et viimasel korral saime korraldamisõiguse läbi selle. Arvan, et reaalsus on see, et meie hetketase ongi selline, et peame võitlema selle koha eest. See pole normaalsus, et me peame seal olema ja kui ei ole, siis on tragöödia.

Kui vaatame praegusel hetkel meie mängijaid, kui ma ei eksi, siis kaks mängijat mängivad välisliigades, ülejäänud koduliigades. Sealt see vahe tulebki. Kodus me oleme amatöörliiga, meil pole mõtet asja ilusamaks rääkida kui reaalsus on.

Arvan, et kui tahta regulaarselt Euroopa meistrivõistluste finaalgrupis mängida, siis eeskätt on oluline see, et meie mängijad välisliigadesse suunduksid.

Kuidas neid sinna saada? Kui mängija ütleb, et ei soovi sinna minna, see on tema otsus. Seda ei tasu kuidagi tümitada või kuidagi vähe väärtustada, tema soovib kas õppida või töötada ja mängida võrkpalli. Kuidas saada seda keskkonda, kust tuleks võimalikult palju neid, kes tahaks hakata töökohaga võrkpalluriks?

Kedagi hukka ei saa mõista ja nendest tuleb aru saada. Eks see on aastate pikkune töö, mida treenerid peavad tegema, et neid erinevaid plusse ja miinuseid mängijatele selgeks teha. Kokkuvõttes peab mängijal olema ambitsiooni ja tahtmist, kui mängija ei taha, ega siis treener võib ükstapuha mida teha. Pigem sellist sportlikku ambitsiooni peab olema mängijates.