Ametist lahkunud Orefice oli Eesti naiste võrkpallikoondisega seotud 2020. aastast, neist kaks viimast peatreenerina. Enda sõnul kuulis ta sloveenide huvist detsembris ning otsusele jõudmine ei olnud kerge, sest otsust mõjutas mitu erinevat asja.

"Oli palju erinevaid põhjuseid ja mul kulus otsusele jõudmiseks rohkelt energiat, aega ja kõhklusi. Eesti koondis oli minu jaoks natuke nagu perekond ja siin minu teine kodu. Väga raske otsus," selgitas ta ERR-ile.

Orefice sõnul sai EM-i ja Hõbeliigaga võrkpallinaiskonna jaoks otsa üks nelja-aastane tsükkel, mistõttu otsus näis loogilisem. Samuti kannustas teda tagant soov oma perele lähemale kolida, ka näeb ta Sloveenia koondise juhendajaks asumises karjääris justkui sammu edasi.

Ent ta ei salga, et üks otsuse põhjus oli ka selles, et paljud koondislased otsustasid välisklubidest kodukamarale mängima naasta. "Ma nägin neis tõesti professionaalsete võrkpallurite ainest. Võrkpall oli välismaal mängides kogu nende elu ja nad ka ise tundsid, et saatsid korda midagi uskumatult ägedat - midagi, millest nad võib-olla kohe arugi ei saanud. Uskusin neisse nii väga," ütles ta.

"Aga teha siis samm tagasi, võtta aeg maha... Ma ei saa öelda, et see tegi mind kurjaks või valmistas pettumust, pigem kurvaks, sest ma tõesti usun neisse ja olen kindel,et kui nad pingutavad spordi nimel, siis nad võivad veelgi enamat korda saata ja seda projekti edasi viia," lisas rahvusnaiskonna endine juhendaja.

Oma karjääri seniseks säravaimaks hetkeks peab Orefice Hõbeliiga võitu ning on kindel, et koondisel seisab ees veel ridamisi säravaid hetki. "See ei ole Eesti naiste võrkpalli ambitsioonika projekti lõpp, lihtsalt üks tsükkel sai otsa. Nüüd tuleb mõnda aega kogemusi koguda ja ma usun, et koondis peaks töös praegu keskenduma oma suhtumisele ning pöörama tähelepanu noortele mängijatele," lõpetas treener.