Kaks organisatsiooni on oma olemuselt üpris erinevad. Rohkem on avalikkuses imestust avaldatud selle üle, et rahast jäetakse ilma kooliõpilastele suunatud Eesti Koolispordi Liit. Koolispordi liidu põhitegevus on suunatud koolispordi arendamisele Eestis. Liit ühendab üldhariduskoolide spordiklubisid ja teisi koolispordiga tegelevaid ühendusi.

Koolispordi liit on saanud kultuuriministeeriumilt iga-aastast toetust suurusjärgus 300 000 eurot. Sellest kolmandik on otse liitunud maakondlikele spordiliitudele. Mõned võistlused, mida Eesti Koolispordi Liit korraldab, on vägagi pikkade traditsioonidega – näiteks teatejooksude võistlussarjaga "Tähelepanu, Start!" on lapsepõlves kokku puutunud kindlasti paljud.

Eesti Koolispordi Liit korraldab ka rahvusvahelisi võistlusi. Näiteks said 2019. aastal koostöös orienteerumisliiduga Otepääl teoks koolinoorte orienteerumise maailmameistrivõistlused. Vikerraadio sporditoimetus palus Kultuuriministeeriumi otsuse valguses kommentaari Eesti Koolispordi Liidu presidendilt, olümpiavõitja Gerd Kanterilt.

"Kindlasti oleme šokeeritud, et selline uudis meieni siin juunikuus jõudis," tõdes Kanter Vikerraadiole. "Oleme pidanud oma organisatsiooni täiskogu kus, meie liikmesorganisatsioonid väga selgelt on väljendanud oma meelsust, et pakutud lahendus, kus kogu tegevus võiks olla korraldatud läbi maakondlike spordiliitude, on väga selgelt küsitav."

"Ootame kohtumist ministriga järgmisel nädalal ja selge see, et need kommentaarid, mis ka ministeeriumi poolt on siin kõlanud, panevad ikkagi väga selgelt õlgu õlgu kehitama. Aasta jooksul pakume noortele kuskil kolmkümmend viis tuhat unikaalset tegevust, me ei räägi nendest kolmekümne viiest õpilasest, aga meie meie tegevustes osaleb kasutuskorra näol kuskil kolmkümmend viis tuhat last. Ma arvan, et see ei ole üldse väike tegevus."

"Praegu on meie küsimus see, et kuidas meie vabariigis edaspidi käsitletakse sõnu ja väljendeid sport, võistlus. Sellisel juhul tahaks küsida, et mis puudutab näiteks siis erinevaid muid konkursse, olgu need siis erinevad aineolümpiaadid või laulukonkursid, et kas meie vabariigis siis igasugune võistlemine lõpetataks üldse ära või siis seda tehakse ainult koolispordi näol - küsimusi on väga palju."

"Üks teine oluline asi, mis kogu protsessist vastu vaatab - inimestele, kes maakondlikes spordiliitudes on pikalt toimetanud, anti kaks-kolm aastat tagasi, kui toimus ministeeriumi ja EOK vabariigituur, tegelikult edasi sõnum, et need inimesed täidavad väga-väga mõttetut rolli ja selliseid organisatsioone nagu maakondlikke spordiliite pole üldse vaja. Nüüd on see kõik teinud sellise 180-kraadise pöörde ja täna öeldakse, et nad on väga olulised, neile pakutakse lisarahastust. Strateegilisest vaatest on selline käitumine väga selgelt palju küsimusi tekitav."

"Lisaks võistlemisele oleme ikkagi keskendunud väga paljudele muudele tegevustele. Me oleme järjepidevalt andnud erinevate spordialaliitudega välja erinevaid õppevideoid suusatamisest kuni discgolfini ja võib-olla viimane asi, mis meil sel kevadel välja tuli, olid crosstreeningu õppevideod, mis siis annavad võimaluse nii õpetajatele kui ka lastele endale saada teadmisi, kuidas asjadega õigesti hakkama saada. Väga laiapõhjalised tegevused, mis puudutavad erinevaid looduses liikumisi, erinevaid mälumänge. Oleme suhteliselt hästi kaasanud ka natukene erasektorit, kellega olid covidi ajal koostööprojektid. Sel aastal saime "Tähelepanu, Start!" sarjale täiesti oma toetaja. Oma arust oleme teinud päris palju selleks, et noortel oleks erinevaid tegevusi."

"Selge see, et oleme vaadanud ka oma oma võistlussüsteemi kriitilise pilguga, aga esimesena meenub kohe, et viimase 11 aasta jooksul on näiteks meie 3x3 turniirist läbi käinud kümme tuhat last ja väga paljud nendest on saanud täiesti esmakordse kogemuse, mis, ma arvan, on väga oluline. Kui me räägime sellest, et miks üldse võisteldakse või miks tahetakse võistelda, siis ega me ju kedagi oma võistlustele või sündmustele väevõimuga ei too, see on ikkagi eelkõige lasteaia enda tahe ja soov. On ka näide sellest, kus aeg-ajalt on tulnud niimoodi välja, et lapsed on üritanud iseennast mõnele võistlusele registreerida, minnes siis õpetajast mööda, et pigem on ikkagi see, et soov ja tahe tuleb väga mitmelt rindelt. See ei ole see, et meie teeme midagi ja siis otsime sinna osalejad, tegelikult kogu tegevusele on ikkagi väga selge vajadus meie liikmeskonnas."

Kui vaadata, mida ütleb Eestimaa Spordiliit Jõud tegevjuht Tarmo Volt, siis tema hinnang on selline, et kui organisatsioon Jõud jääb riikliku toetuseta, siis katusorganisatsioon tõenäoliselt enam ei eksisteeri ja põhimõtteliselt see tähendab kaudselt, et organisatsioon likvideeritakse. Kas koolispordi liidu puhul see stsenaarium tundub sama must või saaks liit ikkagi kuidagi hakkama?

"Ma arvan, et ega meie vaade on ikkagi päris must. Kui võtamegi selle, et meie praegune riiklik toetus oli suurusjärgus 300 000, millest siis 100 000 liikus otse maakondlikele spordiliitudele ja sellest enamusest ülejäänust moodustus paljuski meie projektijuhtide ja meeskonna palgafond. Vahendid, mis meil tulevad kas siis erasektorist või mõnede teiste toetust näol, kindlasti kuidagi ei kataks meie meeskonna kulusid ja on küll küsitav, et kui seda toetust ei ole, siis arvatavasti on väga keeruline jätkata. Minul on väga kahju nendest inimestest, kes on meie organisatsiooni liikmed, just väga paljud liikumisõpetajad, koolidirektorid, kes näevad seda, millised on laste emotsioonid, kui nad meie üritustel kaasa löövad, kui vajalik see on. Kui me räägime vabariiklust vaatest versus kohalikust vaatest, siis ega väga paljud on välja öelnud, et kedagi ei kõneta see, kui saab oma naaberkooliga mõõtu võtta. Omaette väärtus on sellel, kui on võimalik kuskile kokku tulla ja ikkagi kogu Eesti selle vanuserühma lastega mõõtu võtta."

"Üks asi veel, mille ma tooks välja: meid on ka kohati hurjutatud selle eest, et me tegutseme rahvusvaheliselt, et me külastame erinevaid rahvusvahelisi gümnasiaade. Väga hea näide on sellest, et augustikuus toimub Rios gümnasiaad, Eestist on sinna minemas väga suur delegatsioon, aga seal on selge konks, et tegelikult kõik need minejad lähevad sinna kas siis omafinantseeringu, klubifinantseeringu või võib-olla omavalitsuse toel. Reis on kallis, ühe inimese kulu on seal suurusjärgus 2500-2800 eurot. Tegelikult on huvi väga suur, võistelda tahetakse, tahetakse võistelda ka rahvusvahelisel tasandil. Ma arvan, et võistlusel on teatud piires igal juhul väga oluline väljund nii liikumises kui spordis," lõpetas Kanter.