"Postimehe" andmetel saavutas "Kaks südant" Apollo kinodes vaatajate huvi mõttes lausa esikolmiku positsiooni. Seda võrdluses nii Eestis kui ka Hollywoodis toodetud mängufilmidega.

Eesti spordielu üldises kulgemises väärib linateos tähelepanu. Filmi edu põhjuseid mõtestab Eesti Ratsaspordi Liidu peasekretär ja filmi üks produtsente, Riina Pill.

"Meile endalegi väga suureks üllatuseks on see film väga positiivse poolehoiu leidnud pealtvaatajate hulgas. Poleks ise kunagi arvanud, et see nii hästi võiks õnnestuda. Alguses mõtlesime teha üldse sajandaks aastapäevaks väikest klippi, mis natuke näitaks meie tegevust, aga sellest väiksest asjast kasvas pikk ja suur dokfilm välja. See vahetu emotsioon on see, mis rahvale meeldib. Olen kuulnud ka, et need ajalooklipid, neid pole keegi kunagi varem näinud. Sellised vanad videolõigud on vist väga palju inimesi kõnetanud," ütles Riina Pill.

Filmi stsenarist ja režissöör Steiv Silm on Eestis oma alal tuntud väga tööka ja produktiivse inimesena. "Kaks südant" tõuseb aga temagi senises loomingus esile. Steiv Silm selgitab, kuidas ta filmi lähteülesande enda jaoks lahendas.

"Kui sa teed mingit filmi, siis kui sa teed ühest inimesest, siis sealt tulevad välja sündmused, mingid taustad jne. Praegu oli lähteülesanne teha Eesti ratsutamisest filmi. Kuidas siis see tuua ühe mütsi alla ehk mõnusasse ägedasse terviklikku loosse kokku? See oli küsimus, millega sai päris palju pead ragistatud. Ega seal muud ei ole, et hakka ühest otsast minema ja vaata, kuhu me täpselt välja jõuame. Oli selge, et peame kindlasti rääkima ajaloost, aga ka see oli selge, et see pole ajaloofilm. Ajalugu seal sees on, aga tegelikult on ajaloo osakaal alla kolmandiku sellest filmist. Väga tähtis on, et õiged inimesed oleks ära kaardistatud," kommenteeris Steiv Silm.

Arvestades, et ratsasport on paljude jaoks midagi kauget ja võib-olla kergelt hirmutavatki, peavad edukal dokumentaalfilmil olemas olema laiemat publikut kõnetavad omadused.

Suure osa eestlaste kokkupuude ratsutamisega piirdub tõenäoliselt "Viimse reliikvia" filmiga. Samas tundub, et teosel "Kaks südant" on potentsiaali ratsutamisringkonnast kaugemale jõuda.

"Hobused on ägedad, neid on kihvt filmida ja see loodus, kus ratsutatakse, paistab väga silma. Meil on huvitavaid ja põnevaid kaadreid väga palju. Hobune on alati igas kaadris väga erinev. See on ootamatu ja huvitav. Meie alal tulemust saada ja võistelda Eestis teiste spordialadega on väga raske. Ratsutamises on teistmoodi ja kriteeriumid kuhugi suurvõistlustele pääseda on ka väga keerulised. Et kuidagi silma paista, siis mõtlesime, et läheneme teistmoodi ja arvan, et oleme pildis ja õnnestunud ka," lisas Pill.

"Ratsutamises ei ole ju sellist asja nagu meeste ja naiste sport, kõik võistlevad koos ja väga paljud inimesed ei tea seda. See ei ole küll suure teemana seal sees, aga see tuleb sealt välja. Kui ma lähen kinno, siis ma saan aru, mis asja nad ajavad ja mis see taust on. Kindlasti üllatas filmi tegemise juures see, kui suur see ratsaspordi kogukond on. Neid on üle 900 koha, kus tegeletakse Eestis hobuse asjandusega," lisas Silm.

Ehkki kaugemale ulatuvaid järeldusi on ehk vara teha, sobitub film "Kaks südant" mustrisse, mida võib nimetada omamoodi spordidokumentalistika renessansiks või uueks arenguteeks Eestis.

"Kaks südant, millest me räägime, on täispikk spordidokumentaal ja neid Eestis on vähe. Suur aitäh kogu Ott Tänaku filmimeeskonnale, sest nemad tegid ära ühe asja, mida varem ei julgenud keegi teha. Nad näitasid kogu üldsusele, et spordidokk võib olla kinos edukas, hea, huvitav ja teda on väga põnev kinos vaadata," sõnas Silm.