"Minu enda jaoks oli ka esimene kord olla staadionil, kus oli 87 000 pealtvaatajat," lausus Roops intervjuus ERR-ile. "Ma ise olen käinud 69-ga, aga see oli minu jaoks ka isiklik rekord. Uskumatu oli kohapeal istuda ja vaadata, et tegemist oli naiste jalgpalli mänguga."

Inglismaa võitis kohtumise lisaajal 2:1. "Korraks oli tunne küll, et jalgealune võib ära kaduda. Staadion vappus ja positiivset energiat oli väga palju. Sakslasi oli ka, aga mitte nii palju. Negatiivset energiat nii palju ei tundnud. Sain istuda VIP-is, kus Inglismaa spordiminister oli väga-väga õnnelik. Hüppas ja tantsis koos oma lipuga. Nad olid oma riigi üle väga uhked."

"Tegemist oli väga võrdse mänguga. Muidugi me ei tea, mis oleks olnud, kui Saksamaa oleks saanud mängida täies koosseisus. Aga ma arvan, et mäng tuli täpselt selline nagu kõik ootasid ja see oli täiesti finaalivääriline mäng," jätkas Roops. "Oli väravaid, emotsioone, kohati isegi liiga palju emotsioon - korra panid mängijad üksteisele käed külge. Näha oli, et see tõesti oli finaal. Algas rahulikult ja lõppes väga kirevalt."

Suurturniirid on jalgpallis sageli trendiloojad. "Minu enda jaoks oli üllatav nurgalöökide tsoonikaitse kasutamine. Mis minu enda jaoks jääb siiamaani natuke küsimärgiks. Ju siis see toimis," ütles Roops. "Aga nagu teised treeneridki, kui räägime Premier League'i treeneritest - ka nemad on maininud, et naised mängivad väga-väga ilusat jalgpalli. Väga vähe oli kuulda neid kommentaare, et seda pole atraktiivne vaadata."

Roops usub, et edukas turniir oli naiste jalgpalli jaoks alles algus. "Võitis küll Inglismaa, aga Euroopas küll, kui mitte terves maailmas võitis naiste jalgpall üleüldiselt väga-väga palju. Kindlasti on rohkem huvilisi, fänne. Ma arvan, et kõik need, kes võib-olla enne natukenegi kahtlesid, kas tasub naiste jalgpalli panustada, siis see näitas, et see spordiala on seda väärt."