Oled sa minuga nõus, et Eesti korvpalli meistrivõistluste finaalseeria on värsket õhku toonud meie korvpallimaastikule?

Muidugi, sest finaalis on ju kaks võistkonda, kes seal olemist kõige rohkem väärivad. Esiteks, on need meeskonnad hästi kokku pandud ja teiseks, on nad väga motiveeritud. See, et nüüd tuleb kümnendi jooksul uus meister, on igati tervitatav ja see annab omakorda meie korvpallile uut hingamist.

Mis on Pärnu ja Tartu puhul need elemendid, mida sa välja tooksid?

Tartu oli hooaja alguses oma mängu ülesehitamisega kimpus ja seetõttu tuli neil võrdlemisi vähe võite. Kui toodi uus peatreener ja lisandus kaks uut mängijat, siis muutus nende mängupilt täielikult.

Pärnu on hästi komplekteeritud, motiveeritud ja hooaja lõpupoole on nende mängustiil muutunud professionaalsemaks. Nad kasutavad oma võimalusi paremini ära ja otsivad rohkem vastase vigu.

Kas Tartu mäng tugineb liiga palju Braxton Hugginsile?

Võib niimoodi öelda küll. Tema ja Emmanuel Wembi teevad ikka väga palju. Kui Huggins tabab oma viskeid, on Tartul lihtsam mängida, aga ütleme niimoodi, et meie poisid aitavad ka palju kaasa ning kevadega võrreldes on Tartu mäng tervikuna paremaks muutunud.

Pärnu on väga ühtlane meeskond. Oskad sa nende meeskonnast välja tuua kedagi, kes on sinu jaoks eriti silma paistnud?

Pärnul on igale kohale vähemalt kaks mängijat. Ivo Van Tamm on lauavõitluses toonud erksust juurde ja ta on tõesti väga võimsalt pildis olnud. Viimases mängus oli näha, et Pärnu suudab vigastatud mängijaid väga hästi asendada.

Kas vana Rocki vaim hakkab Tartus juba kuskil paistma?

Jah, ma arvan küll, seda on näha. Käisin paar nädalat tagasi käisin Tartus ja sain samasuguse tunde nagu kümme aastat tagasi. Tänava peal räägitakse korvpallist ja meeskonnale elatakse kaasa. Tartu mängib ikkagi Eesti meistrivõistluste kuldmedali eest ja see annab väga palju juurde. Tartu publik on pöörane. Nende vastu on sama hea mängida kui nende eest.

Räägime natukene ka Euroliigast, kus Istanbuli Anadolu Efes tuli teist aastat järjest võitjaks. Kui üks meeskond võidab kaks aastat järjest tiitli, kas saame selle puhul rääkida mingisugusest valemist, mis on neile selle edu toonud?

Ma ei tea, kas sellel aastal saab rääkida, sest Efes ei alustanud oma hooaega üldse hästi. See läks neil natukene üle kivide ja kändude. Hooaja edenedes nende mäng paranes, sest juhtmängijad väga palju muutsid oma suhtumist ja mängisid väga hästi.

Sarunas Jasikevicius ja Barcelona jäid jälle tiitlist ilma. Kas Jasikevicius teeb midagi valesti või seekord lihtsalt läks nii?

Minule isiklikult Jasikevicius treenerina ei meeldi, sest ta ei austa oma mängijaid. Tal on küll mitu aastat järjest väga head mängijad olnud, aga kuskilt jääb midagi puudu. Ei ole õige süüdistada oma mängijaid selle eest, et tiitlivõitu ei tulnud.