Ehkki Eesti spordilaval moodne viievõistlus praegu peategelaste hulka ei kuulu, on alal traditsioonide mõistes võtta nii olümpiahõbe Hanno Selg kui Euroopa meister Imre Tiidemann.

Viimase poolsajandi jooksul on moodsa viievõistlusega pea lahutamatult kokku käinud ka erinevad formaadimuudatused. Nende põhjus on suuresti olnud soov spordiala erinevatele huvigruppidele atraktiivsemaks muuta. Sest pea sama lahutamatult on moodsast viievõistlusest rääkides tõstatatud küsimust selle jätkusuutlikkusest ja kohast olümpiaprogrammis.

Seega tasub märkida, et praegu kuuluvad moodsa viievõistluse alade hulka vehklemine, ujumine, ratsutamise takistussõit ning laskmine ja murdmaajooks, mis on omavahel ühendatud laskejooksuks. Kirjeldatud formaadi alusel jagati medaleid Tokyo suveolümpial. Käesolevast hooajast proovitakse tipptasemel uut võistlusformaati, kus kogu viievõistlus mahutatakse ära napi 90 minuti sisse.

"Võistlusformaat tehti ümber. Finaali pääseb 18 isikut. Kõik alad tehakse ära pooleteise tunni jooksul. Algab alagruppidega, sealt pääseb kumbagi poolfinaali 18 sportlast. Järgmine päev on finaal," lausus Eesti Moodsa Viievõistluse Liidu juhatuse liige ja 2000. aasta Euroopa meister Imre Tiidemann.

"Kindlasti teeb ta atraktiivsemaks ja samas esitab suuremad väljakutsed korraldajatele. See tähendab seda, et kõik alad peavad olema ühes kohas. Staadionile pannakse üles ratsutamiserada, sealsamas on lasketiir, vehklemisrada ja ujula. Pealtvaatajal on huvitav, ta ei pea sõitma ühest kohast teise."

Teeme korraks paar sammu tagasi. Nagu öeldud, siis kuuluvad moodne viievõistlus ja küsimus selle võimalikust ümber tegemisest justkui eksistentsiaalselt kokku. Ja areng on viinud kompaktsuse suunas. 1990. aastatel muudeti seni mitu päeva kestnud võistlus ühepäevaseks ürituseks. Lühendatud on distantse, võistluse ühe või teise osa kestvust.

Moodsa viievõistluse veteran Tambet Kibal on näinud väga erinevaid aegu. Spordialaga hakkas ta tegelema 1963. aasta sügisel. Juba järgmisel aastal toimus suur muudatus, kui ratsutamise maastikukross senisel kujul kaotati. Tänaseks on jõutud parkuur-võistluseni. Kohaneda on tulnud kõvasti, sest Kibal harrastas moodsat viievõistlust veel hiljutigi, veteranide klassis.

"Väga oluliselt mõjutas ujumise punktitabeli muudatus, sest seal tehti ujumine suhteliselt kalliks alaks. Kui enne tegelesid viievõistlusega pea kõik soovijad, siis edaspidi tekkis piir ette. Ilma ujumiseta ei olnud mõtet seda asja väga teha. Mis puutub laskmisesse, siis tulirelvadelt läks õhkrelvadele üle alles kuskilt 1995 või 1996. See oli jälle täiesti teine ala," meenutas Kibal.

"Kiirlaskmine, kus lask tuli teha kolme sekundiga, oli üles ehitatud käteõpitud rütmile. Aga ringmärki laskmisega tuli juurde hoopis teine mõõde – see vajas küllalt väikeses ringis fikseerimist ja muutus vanematele inimestele raskemaks, eriti veteranide võistlustel. Iseenesest oli otsus õige ja põhjendatud, sest tulirelvadega ringiliikumine oli päris keeruline ja meie enda kogemused on olnud mitmetahulised."

"Oleme saatnud püstolid ära Poola piiri pealt vastutuleva sõbra veoauto kastis ja rääkida nõuetest on natuke keeruline. Aga mis puudutab laskejooksu, siis ta on hoopis teine ala. Erinev laskesuusatamisest, mis kunagi kuulus ka ühte föderatsiooni, kui viievõistlus ja biatlon olid ühes föderatsioonis. Aga selle muudatusega kerkivad esile hoopis teised võistlejad. Nõutakse hoopis teisi omadusi, aga pealtvaatajatele on ta kindlasti palju jälgitavam, arusaadavam," jätkas Kibal.

"Neile sportlastele, kes tahaksid veteranide võistlusi teha, on üleminek uuele alale väga keeruline. Aga selles mõttes on asi korras, et teeme võistlusi nii, et selekteerime välja need, kes tahavad teha vana formaadi järgi ja teatud võistlustel on asjad teistmoodi. Kui õnnestuks see kõik mahutada 90 minuti sisse, siis oleks väga tore, aga ma ei kujuta ette, kuidas see toimub. Vehklemises on üks-ühe vastu võistlus vägagi tähtis. Kõik kõigiga läbi võistlemine – see oli omal ajal suur boonus. Selle nimel kannatati isegi tööpäev ja isegi rohkem suurematel võistlustel. Kokkuvõttes võib öelda, et mul on vedanud oma eluajaga. Olen saanud teha seda võistlust just nii nagu mulle meeldis ja nendel tingimustel, mis mulle sobis."

90-minutilise formaadi tulekuga ei ole planeeritud sammud veel astutud. Tokyo olümpiamängudel puhkes omalaadne skandaal, mille järel hakati kõigutama paljude hinnangul moodsa viievõistluse üht põhisammast ehk ratsutamist. Naiste võistluse üks medalisoosik, sakslanna Annika Schleu jäi olümpial hätta temale loositud ratsu Saint Boy ohjamisega. Olukord päädis sellega, et Schleu ja hobune parkuuri läbida ei suutnud. Sakslannale läks kirja "null" punkti ning sellega kadusid igasugused võimalused kõrgeks kohaks. Hiljem selgus, et Schleu treener Kim Raisner oli sportlast alt vedanud hobust rusikaga löönud. Raisnerit karistati olümpialt eemaldamisega.

Sportliku traagika kõrval tähendas see, et moodsa viievõistluse rahvusvaheline alaliit otsustas ratsutamisest loobuda. Viimast korda on see olümpiamängudel moodsa viievõistluse osana kavas 2024. aastal Pariisis. Väga julge ja osalt kindlasti ootamatu otsus. Tambet Kibal arvab, et Tokyos tekkinud situatsioonile reageeriti üle. Looma koheldi halvasti, kuid see ei olnud midagi ennenägematut või lahendamatut. Rahvusvaheline alaliit on aga selge suuna võtnud.

"Arvestades neid aegu, kus meie sõitsime, siis seal esines väga julma kohtlemist. Aga sellest on ajapikku üle saadud. Ise vaatasin konkreetse situatsiooni üle, siis tõepoolest tekkis konflikt kohe alguses, et võistleja ei saanud hobust edasi liikuma. Siis tihtipeale on seda võtet kasutatud. Et ta saaks areenile ja liikuma. Selleks on antud piitsa ja sellest on üle saadud. Palju sõltub hobusest ja tema enda närvisüsteemist."

"Tartus oli hobune, kes trennis hüppas väga ilusasti ja kõik said hakkama, aga nii, kui stardikell kõlas, vedas ühele poole ära ja ei saanud keegi temaga startida. Mis sa siis teed? Kui on teada, siis sellist hobust sinna ei panda. Aga kui hobusel tekib mingi tõrge ja esimene kontakt, et ta rajale saada, saavutati minu meelest päris hästi. Aga viiendal takistusel hüppas ta takistusse sisse. Sealt pilt muutus. Hobusel tekkis probleem, ratsanik ise oli algusest peale närviline, pisar silmis. Selliseid asju tuleb ette," lausus kogenud viievõistleja.

"See on ju ettekääne, et alast loobumist kiirendada. Selle poolt on väga paljud ja arusaadavatel põhjustel - ratsutamisega võistluste läbiviimine on küllalt keeruline. Eriti riikides, kus ei ole erilist ratsutamise traditsiooni, ei ole hobuseid võtta. Seal korraldada korralike hobustega viievõistlust on päris keeruline. Praegu käivad alaliidus tõsised arutelud, millega ikkagi asendada. Kokku on kutsutud töörühm, kes peaks andma oma soovitused, mida kaalutakse käesoleva aasta lõpul kongressil."

"Selgelt on välja öeldud, et arvestatakse rahvuslike alaliitude seisukohti. Eks siis näeb, kuidas seda otsustatakse. Oleme omakeskis mõne sõbraga arutanud, kas ja kuidas, aga ei ole leidnud mõistlikku asja. Kui see on suurvõistluste nõue, siis võikski see formaat jääda suurvõistlusteks ja vana ala edasi teha. Aga see viiks teed nii lahku, et poleks enam samad alad."

Kibali meelest ratsutamisele head alternatiivi polegi. "Tegemist on puhtalt teise alaga. Praegu võib öelda, et meie alaliit on tänu aktiivsele presidendile Klaus Schormannile hästi oskuslikult tegutsenud – ta on muutnud viievõistluse kandepinda oluliselt suuremaks. Aga miks ta laienenud on – on alustatud kahevõistlusest. On võetud noored, kes kõigepealt jooksevad-ujuvad. Nendele korraldatakse samamoodi suuri võistlusi. Edasi lisanduks laskmine ja siis juba neljavõistlus. Mis praegu veteranide hulgas on küllalt populaarne, sest ratsutamise oskused on olnud küsitavad, kuna vähestel sportlastel on olnud seda õnne saada korralik väljaõpe."
 
Ka Imre Tiidemann arvab, et Tokyo skandaal oli ajend, et omamoodi keerulisest ratsutamisest viievõistluses lahti saada. "See oli üks tobe olukord ja sääsest tehti elevant. Tegelikult seal midagi suurt ei olnud. Ratsutamisele on otsitud asendusala ja sellest on räägitud juba 1992. aastast. Tokyo oli see päästik, et nüüd tuleb ära teha," sõnas 1996. aasta Atlanta olümpia seitsmes.

"Ratsutamine tegi asja atraktiivseks ja see oli hoopis midagi muud. Olümpial on ju moodne viievõistlus olnud 1912. aastast ja ta on välja kasvanud ohvitseride mitmevõistlusest. Üks asi on traditsioonid – ta on atraktiivne. Aga teisest küljest teeb ratsutamine selle asja väga kalliks. Ta ei ole noortele nii kättesaadav."

"Ratsutamine on suhteliselt kallis ala. Seda lihtsamalt kätte saada on väga raske. See nõuab palju harjutamist, koostööd hobusega. Ta on tehtud lihtsamaks: uute reeglite järgi on takistuste kõrgust muudetud, raja pikkust muudetud. Ta on tehtud lühemaks ja kergemaks. Paarkümmend aastat tagasi toimus hobustega kross. Teda on püütud teha kättesaadavamaks, aga nii ta on läinud."

Tiidemanni sõnul on traditsioon vaid asja üks pool. "Sportlaskond on enamjaolt selle vastu, et ära kaob. Uus ala veel ei ole ära kinnitatud. Seal on omad kriteeriumid ja komisjon tegeleb plusside-miinustega. Alad, mille vahel valikud tehakse, on olemas, aga üldsusele pole teada antud. Peab olema noortepärane, kättesaadav, seda peab olema võimalik hinnata. Seal oli 15 erinevat kriteeriumit."

"Fakt on see, et kui tahetakse 2028 olümpial olla, siis nad peavad ratsutamise asemel teise ala valima. Siis jagunetakse kaheks: kes pooldavad, kes mitte. Sportlased pooldavad ratsutamist. Nad on selle nimel harjutanud aastaid ja nüüd hakata mingit uut ala – see võtab aega. Suure tõenäosusega toimubki pärast Pariisi olümpiat põlvkondade vahetus."
 
Moodne viievõistlus on kaasaegses tippspordi maailmas pikalt tähistanud justkui midagi müütilist, arhailist ja paljude jaoks natuke veidratki. Kas "Kolme musketäri" fänni köitvale seikluslikkusele, romantikale ja idealismile on 21. sajandil ruumi? Kui seda lugu hästi rääkida, siis ehk on? "See vaimsus, mis sinna juurde on pandud, oli üks. Aga kui põhiala ratsutamine ära võtta – võib-olla vehklemine, ratsutamine küll lisavad -, siis minu arust ta enam see ei ole ega saagi kunagi saada. Aga läheb teistmoodi edasi ja nii ongi."