Millised arengud teaduses on tänavu kõige rohkem sporti mõjutanud ja mille mõju me näeme uuel aastal?

Vaieldamatult COVID-i vaktsiin mõjutab sporti. Arvatavasti selleta Tokyo olümpiamänge pidada ei saaks. Ja tervet hulka teisi võistlusi ka.

Aga pigem võtan üles molekulaarbioloogia silla. Ma pööraks tähelepanu kahele nähtusele. Tavainimene pöörab vähem tähelepanu sellistele sõnumitele nagu tehisintellekt õpib kirjeldama valgumolekul struktuuri ja siis on see CRISPR-Cas, mille eest anti sel aastal välja Nobeli preemia ja mis sisuliselt on nagu tekstiredaktor DNA molekuli jaoks. Nii et kui oskame DNA molekuli kirjeldada, siis võrdlus võiks olla selline, et meil on auto ja teame, et autos on mootor ja mootoris on mingid osad, aga me ei oska kirjeldada, millise kujuga need osad on. Nüüd see valgustruktuuri kirjeldamine võimaldab valgu või inimese mootorit palju täpsemalt kontrolli alla saada. Nii CRISPR-ist, DNA editeerimisest kuni valguni välja - kui me teame, kuidas seda teha ja milliseid kujusid me sellega hakkame tekitama, siis sellest hakkab ilmselt tekkima ka oma sild spordile.

Ma nii väga ei tahaks rääkida sellest eetilisest poolest, aga vaieldamatult hakkab kujundama arusaama, kui palju saab olema treeneri roll ja kui palju arsti või teadlase roll - me suudame ainevahetusse palju-palju detailsemalt sekkuda.

Igal juhul teaduse osa spordis aina kasvab.

Vaieldamatult. Sport on ühiskonnas hästi olulise mõjuga nii emotsionaalses kui ka majanduslikus mõttes ja seda üritatakse järjest tõhusamaks muuta. Sport on teatud mõttes terviseparadigma serva peal. Keelatud ained tulevad ka tihtipeale tervisemaailmast, aga see on just see, kus peame korrigeerima oma arusaamu. Lõppevasse aastasse paigutub ju ka antidopingu koodeksi ratifitseerimine aasta keskel. See hakkab uuest aastast kehtima. Neid protsesse vaadeldakse kogu aeg paralleelselt.

Tänavune aasta näitas ära, kes suudavad spordis kohaneda, sest profisportlased olid pikalt õpetatud publiku ees hästi toime tulema ja kõigi muude rutiinsete protseduuridega, aga nüüd on võitnud need, kes suudavad väga kiirelt kohaneda.

Sport sobib teatud mõttes sellesse COVID-i probleemistikku. Nagu mängija väljakul, pead kogu aeg oma positsiooni ümber vaatama. Paljud sportlased ongi natuke mugavustsoonis olnud ja kui nemad ei suuda uutes olukordades kohaneda ega oma treenimiste ja võistlustega ebamugavust üle elada ja ütlevad, et "mul peab kõik olemas olema", siis nemad on kaotajad. Ma tooks esile ühe eriti huvitava sportlaskonna - selleks on kogu Euroopas kasvanud harrastussportlaste hulk, kes panid tähele, et ühistranspordis on ohtlik sõita ja kes sõidavad jalgrattaga. Jooksjate ja ratturite hulk on kasvanud kogu Euroopas pea kahekordseks.

Kuna koroonapandeemia veel jätkub, siis võib arvata, et veel ühe aasta rahvas tahab aina rohkem sportida.

Ma arvan, et see ei ole üks aasta. Kõigil oli teada, et tuleb rohkem liigutada: rattarajad olid olemas, jooksurajad olid olemas... aga miski ei sundinud seda tegema. Nüüd avastatakse, et seda on võimalik teha ja tekib üha rohkem teenuseid, mis võimaldavad sul kodus trennis käia. Eestis ei ole 90 protsenti inimesi üldse organiseeritud sportijad, nad ei käi klubides ega spordisaalides, vaid teevad omaette. Nüüd seda osa ühiskonnast COVID omal huvitaval moel paraku toetab.