Linamäe rääkis Ivar Lepikuga eelmise nädala reedel, enne Eesti korvpalli meistriliiga finaalseeria otsustavat viiendat mängu. Kalevi presidendi sõnul ta unetunde liialt ei kaotanud, aga finaalseeria erilisus ei ole kuhugi kadunud. "Mitte kunagi ei ole tüüne. Iga aasta see finaalseeria, kevad algab uuesti. Närvilisust ja pinget on palju," rääkis ta.

"See aasta on väga raske olnud, oleme sattunud igasugustesse keeristesse - mängijate minekutega, haigustega, treenerite vahetustega. Üks ajaloo keerulisemaid aastaid, müts maha tänase meeskonna ees, et nad on suutnud tuua väärilise finaali meile.
Aastatega on nahk läinud paksemaks. Aastate jooksul on klubi nii head tööd teinud, kõik asjad toimivad. Mängu ajal on mul probleem suurem."

Tartu Ülikool Maks & Moorits võitis otsustava mängu kodupubliku ees kindlalt ning teenis 11-aastase vahe järel oma esimese Eesti meistritiitli. "Kui Tartu võttis omal ajal otsuse vastu minna noorenduskuuri peale, siis tekkis moment, kus me domineerisime võib-olla liiga palju. Aga selline vastasseis - Tallinn-Tartu või Kalev-Tartu - mida rohkem intriigi ja tasavägisust, seda parem. Nii fännidele, publikule, kogukonnale ja korvpallile. Tasavägisus annab vürtsi juurde," rääkis Linamäe.

Eesti korvpallis sai koos finaalseeriaga läbi üks ajastu, sest Cramo ei jätka enam Kalevi nimisponsorina. Linamäe sõnul on ühe potentsiaalse nimisponsorina kokkulepe juba päris lähedal. "Öeldakse, et lootus alati jääb. Ei taha ära sõnuda, aga meil on ühe nimisponsoriga läbirääkimised käimas. Loodame, et see saab ka lähiajal kokku lepitud," ütles ta.

Kõrgete eesmärkidega korvpallitiimi juhtimine ei ole Eestis aga lihtne ülesanne. "Kui istume tahvli äärde, hakkame numbreid vaatama ja eelarvet tegema, tuleb jälle selline sportlik ja eesmärkide täitmine. Üks on rahaline pool, teine on see, mida tahame saavutada ja keda tahame palgata. Seal me jälle iga kord astume grammi ülespoole, lootes, et kogukond ja sponsorid tulevad taha," rääkis Linamäe.

"Kui spordis väikseid eesmärke tahad saavutada, siis pole mõtet sporti teha. Me tahame kõrgeid eesmärke saavutada, võit on number üks. See annab emotsiooni, toob rahva saali, annab väikestele poistele ja tüdrukutele motivatsiooni mitte ainult saali tulla, vaid ise kunagi võistkonnas olla."

Kas ja kui tihti on tulnud pähe mõte uksed kinni panna? "Võiks öelda, et iga aasta lõpp," naeris Linamäe. "Aga kui tuled teise poole pealt ja võit jälle koju tuleb, siis ei ole hingelt ja vastutuselt õige oma fänne ja sponsoreid petta. Paneme jälle numbrid lauale."

"Meie ajaloos üldse on üks või kaks aastat, kus oleme puhtal lehel. Ikka jäävad meil mingid sabad üles, saame kokkuleppele. See on kõikide klubide mure, paljudel spordiklubidel on see mure, kui hooaeg lõppeb, kuidas asju klaarida," jätkas ta. "Kui eelarvet teeme, siis tulevad sellised kulutused peale, millega sa ei arvesta. Kui mängijad vahetuvad, siis sa ei arvesta, et see kõik on kulu ja tuleb kinni maksta. Siiamaani oleme üritanud oma ajaloos sõna pidada, kõik võlad ja kokkulepped ära klaarinud, olgu see varem või hiljem. Ei ole kerge südametunnistusele ja kontorile silma vaadata, et oleme kellelegi võlgu, aga kõik saavad ka aru."

Linamäe sõnul võiks vaadata riiklikul tasandil üle, kuidas sponsorlus ettevõtetele atraktiivsemaks teha. "See peaks olema kuidagi ülevaltpoolt väärtustatud. Kui see oleks riiklikul tasemel paigas, siis Eesti sport võidaks ja saaks tagasi. Eraettevõte on tulu teenimine, aga keegi ei taha raha välja anda. Kui see oleks riiklikult, maksude näolt teisiti tehtud... Me ei ole nii suur riik, et peaks keerulisi valemeid välja mõtlema," arvas ta.

"Kui Tallinna linn ehk meie omavalitsus toetab meid väga suurel määral ja kogu selle raha me maksame riigile maksudena ära, siis tekib küsimus, et mille nimel me seda teeme? Teeme emotsioonide ja fännide nimel."

Samas koputavad firmad aegajalt ikkagi Kalevi ustele ja toetavad Eesti edukaimat klubi, aga suuremad eesmärgid nõuavad suuremahulisemat toetust. "Need firmad aitavad, aga suuremahulist on raske saada. Kui riik tuleks näiteks vastu, ettevõte maksab mingit maksu vähem, annavad sporti, siis on võimalik suurelt. Väikesed firmad tulevad ja tahavad aidata, viimastel aastatel on aina rohkem."

"Ei pea kerjama kogu aeg. Vahel on tunne, et lihtsam on oma taskust maksta, endal tekib ebamugav tunne. Nagu kerjaks endale taskusse, tegelikult küsin sporti seda raha," sõnas ta.