"Spordipühapäev" uuris, millises seisus on Eesti kergejõustikustaadionid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Martin Dremljuga/ERR

Vikerraadio saates "Spordipühapäev" uuriti, millises seisus on kergejõustikustaadionid Eestis, milline on nende otstarbekus ja millised on nägemused tulevikuks.

Eestis on spordiregistri järgi üle 300 staadioni, millel harrastatavate alade hulka kuulub ka kergejõustik. Suuremas osas maakonnakeskustest on olemas 400-meetrise ringiga ehk täismõõtmetes staadion.

Teeneka kergejõustikukohtuniku, Eesti Kergejõustikuliidu kohtunikekogu juhatuse liikme Peeter Randaru sõnul on 400-meetrise ringiga staadionidest valdav osa väga heas või heas korras.

"Ühest küljest julgen väita, et meil on kõik veel üsna hästi. Võrreldes kas või lätlaste-leedulastega on meil kohe suisa väga hästi. Muidugi see kolmesajale number on kole kahtlane number ja meie kõige suurem probleem selles staadioni liigitusega tuleb tegelikult sellest, et meil kiputakse ütlema kergejõustiku- ja jalgpalli- või jalgpalli- ja kergejõustikustaadion. Aga see sõnaühend on õige ainult ühel juhul – see on siis, kui sellel jalgpalliväljakul on päris muru," rääkis Randaru. "Kui seal on kunstmuru, siis on see staadion, kus on võimalik harrastada ka mõningaid kergejõustikualasid, aga kergejõustikustaadioniks teda enam pidada ei saa."

Just viimastel aastatel on palju ehitatud ja renoveeritud selliseid staadione, mis ei ole päris täismõõtmetes – näiteks Keilasse, näiteks Tartu lähistele Lähtele ja Kuressaare Gümnaasiumi staadion. Kui hästi on sellised projektid õnnestunud ja kuidas üldse kergejõustikurahvas sellisesse võimalusse suhtub, et see staadion ei ole päris täismõõtmetes? "Kui siin nüüd valida kahe asja vahel, kas mittetäismõõdus staadion või täismõõdus kunstmurustaadion, siis me ütleme, et parem olgu siis tavalise muruga staadion ja natukese lühema ringiga, 250-300-meetrise ringiga kui täismõõdus kunstmurustaadion. Meil paraku on ka niisugune lugu, et tuleb ka neid lühema ringiga staadione kole palju kunstmuruga. Muidugi, Eesti Kergejõustikuliit tunnustab Eesti Jalgpalli Liitu selle eest, et me oleme siin kompromissi korras kõik need staadionid, mis on päris kergejõustiku- ja jalgpalli- või vastupidi, jalgpalli- ja kergejõustikustaadionid, kus on staadionil päris muru, saanud teha niimoodi, et meie oleme saanud kõik oma võistluspaigad staadionil ära paigutada ja ka õige raadiusega kurvid teha ja jalgpalliliit on pisut-pisut pidanud järele andma oma maksimaalmõõtmete osas, aga jalgpalliväljaku tolerants on üsna suur ja selles suhtes oleme nüüd väga kenasti koostööd teinud ja tuleb jalgpalliliitu tunnustada."

"Iga uus rajatis, iga uus staadion, mis tehakse, annab mingisuguses võimaluse, mingi süsti ja mingisuguse innustusegi," lisas Randaru. "Nüüd on objekte palju, aga siin oli näha, kui näiteks Valga staadion valmis sai, siis Valga kergejõustik tõstis pead. Baasid ja samas huviliste juurdetulek ja entusiasm ja kõik see tahtmine võistlusi korraldada ja paremaid võistlusi korraldada, see kõik sellega kaasneb."

Täismõõtmetes ehk 400-meetrise ringiga staadionitest on väga head kompleksid näiteks Võrus, Käärikul, Tartus Tamme staadionil, Pärnus, Kuressaares ja Rakveres. Valga ja Haapsalu staadionitega on mõningaid probleeme, Jõgevagi hakkab käest ära minema. Aga leidub selliseidki näiteid, kus kogenud silma jaoks raha mõttetult kulutatud.

Randaru tõi välja, et lõunanaabritega võrreldes pole põhjust silmi maha lüüa. Lätlaste esindusstaadion asub praegu Ogres. Valmiera baas on remondis, sinna kerkib uhke kompleks. Jekabpilsiga on seis oluliselt sandim.

Korralik staadion ei tähenda siiski vaid rajakatet. Et treeninguid ja võistlusi hästi läbi viia, on vaja inventari ning võistlusvahendeid. Just selles küsimuses on Randaru hinnangul Eestis veel kasutamata võimalusi.

Igal staadionil on rääkida oma lugu. Emajõelinnas Tartus kehtib juba aastakümneid muster, et kahte esinduslikku täismõõtmetes staadionit linnas korraga ei leia.

Tartu kergejõustiku omamoodi pühapaigad ehk Tamme staadion ja Tartu Ülikooli staadion on kordamööda räämas ning tippkergejõustikuks kasutuskõlbmatud. Selleks ajaks, kui üks korda tehakse, on teine oma värskuse kaotanud.

Praegu näeb 2011. aastal renoveeritud Tamme staadion väga soliidne välja. Tartu Ülikooli staadion samal ajal kiratseb. Viimane tõsisem remont toimus seal 1999. aastal. Tribüünid on lagunenud ja kulunud jooksurada sügiseti trenni tegemiseks pehmelt öeldes ohtlik.

Ometi võõrustas ülikooli staadion veel paarkümmend aastat tagasi kergejõustiku tõelist tipptaset, kui seal käisid oda viskamas näiteks maailmarekordimees Jan Železny ja soomlane Aki Parviainen.

Eesti Vabariigi kergejõustiku esindusstaadion on Kadrioru staadion, kus järgmisel suvel toimuvad kergejõustiku alla 20-aastaste Euroopa meistrivõistlused. Just sellel põhjusel on hetkel renoveerimisel ka harjutusstaadioni kate.

Eesti kergejõustikuliidu presidendi Erich Teigamäe sõnul piisab nn olümpiastaadioni formaadis staadionitest Tallinnas, Pärnus ja Tartus, et soovitud võistlused ära korraldada. Ülejäänud staadionid võivad olla tema hinnangul ka nelja või kuuerajalised.

Kuula täispikka ülevaadet juuresolevast klipist!

Toimetaja: Maarja Värv

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: