"Mina ütleks kohe, et peab olema võimalik," arvas Vallimäe.

"Jaa, on võimalik," nõustus Kriisk. "Sport ei erine teistest eluvaldkondadest – ise määratled, millises reeglite ja väärtuste ruumistikus sa mängida tahad. Spordis juhtuv – on ta siis dopingujuhtum või kokkuleppemäng – ei erine teatri- või ärimaailmast või poliitikast. Ta on täpselt see ruum, mis sa enda ümber lood ja seda elu sa elad."

Rahvusvahelise Antidopinguagentuuri (WADA) nimekirjas on praegu suurusjärgus 400-500 ainet. Kuidas neid sinna nimekirja lisatakse? "WADA poolt vaadatuna on kolm põhjendust, miks need ained sinna üldse on sattunud. Ega ravimid oma olemuselt ei ole ju saatanast, ravimid on mõeldud haigete inimeste ravimiseks. Aga kui terved inimesed võtavad teisel eesmärgil ravimeid, siis see on saatanast," selgitas Vallimäe. "WADA [põhjendused on] spordis ebaausat eelist andev mõju, teine on mõju tervisele – väga paljud ained, kui tarvitada mittesihipäraselt, võivad olla tervisele ohtlikud – ja kolmas on ained, mis rikuvad ausat mängu – kõikvõimalikud narkootikumid või mõjuained. Need on need kolm põhjust."

Kas paratamatult käib tippspordis ka n-ö keemiline võistlus? "See on kindlasti sees. Selles valges maailmas, kus meie elame, on teadmised tunduvalt suuremad, kas see on tervisele kasulik või kahjulik aine. Aga võtame sellised viisariigid, kus on autoritaarne kord – seal on [tähtis] tulemus, ükskõik, mida kasutades. See näitab ju riigi suurust, neil muud ei ole, kui üks laulja, üks tantsija ja üks sportlane ja tema saamiseks tehakse ükskõik mida. Üks päev tundsin huvi, mis on saanud väikeste autoritaarsete riikide sportlastest, kes on dopinguga vahele jäänud – nad on spordiministrid või midagi, riigi sees pole teada, et nad on millegi halvaga hakkama saanud."

Aga suurriikides uuritakse pidevalt minevikku, et äkki kusagil on veel mingi juhtub? "Absoluutselt. WADA koodeksiga seotud isikutel on tegelikult kohustus anda üles kõik, mis nad teavad. Iseasi, kas antakse. Ja kohustus on anda kümme aastat tagantjärele," selgitas Vallimäe. "Ehk kui tavaliselt kriminaalkaristused aeguvad kuskil viie aasta jooksul, siis WADA ja dopingujuhtumeid hoitakse üleval kümme aastat. Isegi proovide säilitamine on kümme aastat."

Kas alal ja alal on vahet, et ühel alal kontrollitakse kuidagi rohkem dopinguteemat ja teisel mitte? Näiteks tennisist Maria Šarapova jäi vahele keelatud aine tarvitamisega, aga tema mänguoskusele see ju kaasa ei aidanud. "Ma võin julgelt öelda, et kuna see on väga suur turg taastumisvahenditele, siis käib ka võitlus nende vahel. Ja see mildoran on Läti oma, selle käive on aastas 86 miljonit eurot, ainult selle ravimi oma. See annab Läti SKP-st väga suure protsendi. Ja tegelikult on ta üks kahjutumaid asju ja väga hea ja soovitatav. Ta on igatpidi keeruline protsess maailmas. Oleme jõudnud mingisugusesse staadiumisse. Ainuke asi, mida mina soovitaks rahvusvahelisele antidopingule, on teha üks samm edasi teaduslikult. Et me ei pea neid proove üldse nii palju võtmagi ja oskame nii peenet kirja hiljem, et on näha, et midagi on lisatud."

"See samm on ammu tehtud," vastas Vallimäe seepeale. "Praegu on laborite tuvastamisvõime nii suur. On toodud näide, et kui võtame Soomes ühe keskmise suurusega järve – näiteks nagu meie Pühajärv – ja lased sinna ühe tilga dopinguainet, siis põhimõtteliselt selle järve veest on see võimalik välja võtta. See on nii täpseks läinud."

"Aga see on ainete puhul, mida me teame," lisas Kriisk vahele.