Kalevi legendaarse NSVL-i meistrikarika ainus teadaolev tükk jõudis spordimuuseumisse
Muusik Robert Kõrvits rääkis "Terevisioonis" oma loo, kuidas ta andis nüüd Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumileumile üle purunenud Tallinna Kalevi korvpallimeeskonna legendaarse NSVL-i meistrikarika tüki, mida oli hoidnud 6. maist 1991 – teadaolevalt on see ainus tükk legendaarse võidukarika originaalist.
"Olin siis 11-aastane ja mäletan seda kuupäeva väga hästi, sellepärast, et olin siis ja olen ka praegu korvpallisõber," meenutas Kõrvits. "Käisin toona vaatamas iga Kalevi mängu. Nõukogude Liit oli lagunemas ja see kaardimaja oli veel viimaseid hetki püsti, kui Tallinna Kalev tuli Nõukogude Liidu meistriks korvpallis. See oli väga ülev hetk. Olin väikse poisina seal saalis ja emotsioonid olid laes."
"Kalev sai siis hirmussuure karika ja mängijad, nagu ikka, tõstsid seda oma pea kohale, aga siis see karikas pandi maha. Platsile tuli siis üks mees, kes minu arust siiamaani jõlgub Tallinnas ringi – ma ta nime ei tea, ta on ise ka sellist korvpalluri kasvu – ja ta läks võttis selja tagant Gert Kullamäelt ümbert kinni. Ta tõstis Kullamäe õhku, kes oma jalaga lõi selle karika maha pikali ja see läks kildudeks. See karikas, mis oli just saadud ja sümboliseeris seda, et laguneva Nõukogude Liidu parem riik on Eesti. See oli selline võit suure okupeeriva impeeriumi üle."
"Karikas läks kildudeks ja kuidagi ma väikese poisina reageerisin ja läksin jooksin kildude juurde ja võtsin ühe. See olukord hakkas seal kuidagi käest ära minema ja Riho Soonik – Kalevi toonane mänedžer – ütles inimestele, et minge platsilt ära, see on kilde täis. Ma nägin, et killud pandi ühte paberikorvi ja viidi korvpallurite riietusruumi. Mul jäi kripeldama, et mis ma selle ühe tükiga teen."
"Poole tunni pärast, kui enamik inimesi oli saalist ära läinud, otsustasin riietusruumi minna. Nägin koridori lõpus paberikorvi karikatükke täis. Paremale jäi meeste pesuruum, mis toona oli igasuguse ukseta. Hiilisin sellest mööda, aga seal pesi end samal ajal Aleksander Karavajev, kes oli umbes kuus korda nii pikk kui mina. Ta nägi mind ja käratas, et mis sa tahad ja kao ära siit. Mõtlesin siis, et okei, paljas Karavajev – kui kiiresti ta jookseb, kas ta jookseb mulle järele? Mõtlesin välja ja jooksin lõpuni välja, võtsin korvist veel ühe tüki ja kimasin välja ja Karavajev ei hakanud mind taga ajama."
"Nii et mul tegelikult oli kaks kildu, millest alles on üks. Ma ei tea, kus see teine kadus. See on nüüd minu poolt antud spordi- ja olümpiamuuseumile."
Toimetaja: Kristo Tamm