"Tegelikult mina pikamaajooksjana olen ikkagi või sees. Mul ei ole vaja väga palju inventari, et oma põhitreeningud ära teha," tunnistab Nurme ERR-i veebruarikuu parim sportlane. "Ma võin minna ja mul on vaja tossupaari, häid riideid, võib-olla käekella – teinekord pole sedagi vaja – ja asju, mida mul on ühel treeningul vaja, pole üldse palju."

"Kui rääkida jooksja jõutreeningust, siis on võimalik igasugu lahendusi välja mõelda: topispalli asemel loopida kivi, kangi asemel leida raskem puunott. Oma kodus olles, nüüd kui ma ei saa Tartus jõusaalis käia, olen saanud Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi käest kangi ja paar ketast, millega peaksin trenni tegema."

"Sellisel kujul see (piirangud – toim.) ei olegi mind üldse häirinud, ütleksin, et saan oma trennid tehtud. Küll aga sotsiaalsuse mõttes – mul pole täna treeningpartnerit, kellega joosta. Olen harjunud nii mõnegagi trenni tegema, aga täna seda võimalust pole. On asjad, mis häirivad, aga suures plaanis täna tippsportlased üleüldiselt keskenduvad muudele asjadele, kui sellele, et oma vorm tugevaks saada."

Otsusest olümpia järgmisesse aastasse lükata tunneb Nurme praeguses olukorras rõõmu. "Sisuliselt päev pärast Sevilla maratoni mõtlesin suhteliselt selge peaga, et olümpiamängud jäävad ära. Mingi sisetunne ütles, et olümpiamängud sel suvel ei toimu. 24. märtsil sai see ka kinnitatud ja minu jaoks oli see kui kirves pea kohal. Samal ajal kui kogu maailma peab tegelema mingite karantiiniküsimustega ja eksistentsiaalsete küsimustega, siis miks ma üldse teen seda, mida ma teen ja miks ma üldse olemas olen ning samal ajal mõeldes ka oma perekonnale – mul ei ole sellel hetkel aega mõelda, kui kiiresti ma olümpiamängudel jooksen. Kui see kirves mu pea kohalt ära võeti ja öeldi, et järgmine aasta, siis minu jaoks see oli superuudis. Täna saan keskenduda nendele asjadele, mis on olulisemad kui tippsort."

Sevillas isiklikku rekordit ligi nelja minuti võrra parandanud Nurme sõnul tuleb pikenenud olümpiaeelne ettevalmistusperiood talle pigem kasuks."Maratoonarina olen täna väga heas vanuses. Kogemuste mõttes on mul kogemusi tippmaratoonari kohta üsna vähe. Olen jooksnud elus kümme maratoni, mis ei ole tegelikult väga palju ja see, et ma sain nüüd ühe aasta juurde, siis iseenda peale mõeldes ma arvan, et mina võidan sellest igal juhul. Mul on selle üle väga hea meel."

"Sellist seisu, mis mul täna on, et poolteist aastat enne olümpiamänge ma tean, et olen sellele võistlusele kvalifitseerunud, seda pole mu karjääri jooksul kunagi varem olnud. See seab mõnes mõttes minu meeskonna väga mugavasse seisu. Me saame täpselt planeerida neid võistlusi ja neid treeninguid, mis meile parasjagu meeldib. Sellist sundolukorda, et pean nüüd veri ninast väljas taga ajama olümpianormi. See on käes ja nüüd ma saan professionaalselt keskenduda selle, et saavutada hea vorm Tokyo olümpiamängudeks."