"Küsimus pole preemiates, küsimus on süsteemi korrastamises. Siin on tekkinud palju pingeid ja pinged on eelkõige selles, et kes on treener, mis on tiimi roll ja kuidas suhtuda välismaa treeneritesse," rääkis Rebane Vikerraadiole antud intervjuus. "Asi kerkis üles, kui Eesti parimaks treeneriks valiti kaks treenerit korraga (odaviskaja Magnus Kirdi abilised Indrek Tustit ja Marek Vister – toim.) ja inimestel jäi arusaamatuks, kes on siis treener. Mina sellesse protsessi, kus üritatakse luua mingi struktuur, et kes on treener, ei suhtu üldse halvasti. Ma arvan, et aeg nõudiski korrastamist."

"Sporditreeneri amet ei ole mitte millegi poolest erinev teistest ametitest. Siin on oma kohalik, oma rahvuslik ja oma rahvusvaheline tasand. Kõikide nende asjade jaoks tuleb õppida – mida rohkem õpid, seda kõvem oled. Mina olen näinud kõrvalt tipptreenerite tööd ja see on väga spetsiifiline eriala ja seal tuleb hästi palju teada. Treeneriamet ei ole, et tulin tänavalt ja nüüd hakkan tegema," arvab olümpiavõitja Gerd Kanteriga töötanud Rebane.

"Minu jaoks on treener inimene, kes annab ideoloogia, ehk suured põhimõtted. Mitte see, kes viibib igas trennis kohal. Erinevatel aladel on erinevad struktuurid ja siin peab olema paindlik. Algusaastatel, kui meil raha ei olnud, viibis [Kanteri islandlasest treener] Vesteinn Hafsteinsson Gerdiga võib-olla kaks ja pool kuud aastas ja enamiku staadionitööd tegi juhendite järgi abitreener Uno Ojand, kelle roll on äärmiselt suur. Uno võttis selle rolli väga täpselt kokku: "Mina olen peatreener, aga Vesteinn on peaga treener!""

Kes pidanuks neist saama aasta treeneri tiitli? "Kui süsteem on üles ehitatud, et on aasta treener, siis loomulikult Vesteinn Hafsteinsson. Tema on peatreener, tema annab ideoloogia. See on küsimus taustajõududes. Taustajõud on selline nähtus, mis on spordisüsteemis olnud väga kaua reguleerimata. Edu pidid tagama kaks inimest – treener ja õpilane – aga ilmusid ka teised inimesed."

"Üks küsimus, mis vajab kindlasti veel reguleerimist, on välismaa treenerite roll. Praegu on Eestis osadel arvamus, kaasa arvatud spordiajakirjanikel, et parim treener saab olla ainult see, kel on Eesti kodakondsus. Selle tulemusena sünnivad absurdsed olukorrad – näiteks ühel aastal, kui Gerd [Kanter] sai hõbemedali, jäi ta (Vesteinn Hafsteinsson – toim.) kuuendaks. Ärge siis pange üldse! Teeme siis selgeks, kas sa sobid, või ei sobi. Aga mida teha olümpiavõidu puhul?"

"Loomulikult peab siin (preemiate süsteemi puhul – toim.) säilima teatud paindlikkus. On väga erinevaid tiime – oli meie tiim, on Sildaru tiim – ja neid tekib järjest juurde. Ma arvan, et Eesti Olümpiakomiteel peab olema oma paindlik struktuur, hindamaks üht või teist. Siiski arvan, et see praegune katse, kus inimesed peavad vormistama teatud dokumendi, võtma ametitunnistuse ja võib-olla tegema läbi teatud kategooria saamiseks mõningad tunnid koolitusi, siis ma arvan, et latt on üsna madal ja ma ei näe selles mitte midagi halba."

"Termomeetri ostmine ei tee arstiks ja arvan, et siin (kutsetunnistuse nõudmisel – toim.) mingit ülepingutamist praegu ei toimu."