39-aastane pereisa, valmistumaks Euroopa meistrivõistlusteks ja 39-aastane pereisa peale viimast heidet – kui palju nad erinevad?

Võib-olla ainus erinevus on see, et enam ei ole mingit konkreetset võistlust, milleks valmistuda. Tavaliselt elasin kas siis olümpia nelja-aastases tsüklis või siis igas aastas oli ju vähemalt üks tiitlivõistlus, mis oli alati rasvaselt kalendrisse märgitud, mille egiidi all kogu ettevalmistus käis.

Veel puudust ei tunne? Suurte mahtude ja eesmärgistatud näljase treeningu järele?

Ma arvan, et see on mingi osa, olen selline rutiiniinimene. Pigem olen isegi natuke häiritud sellest, et ma ei ole sellesse rutiini tagasi saanud. Olen siin aktiivselt korvpallirindel pusinud, aga saali olen selle võrra vähem jõudnud.

Treener on kunagi öelnud, et Gerd Kanteri puhul 12 aastat mitte ühtegi vahele jäänud treeningut. Kas praegu, peale seda, kui on karjääriga ühel pool, on aeg-ajalt võimalik ka mõelda "Ah, pagan, ma ei lähe! Lähen võtan riiulist selle raamatu ja lihtsalt loen"?

No ütleme niimoodi, et eks sellist suhtumist oli ka siin viimastel aastatel, kuna vanus oli selline. Ja kui varasemalt tõesti oli treeningplaan kõige-kõige tähtsam, mis määras kogu elutempo ja ka selle sisu, siis tegelikult sisemist häält kuulasin juba viimastel aastatel. Sest ma sain aru, et enam ei määra minu tulemust kvantiteet, vaid kvaliteet. Kui sa jõuad, piltlikult öeldes, ühes tükis, tervena sinna tiitlivõistluste starti, siis tegelikult see on see kõige suurem kapital. Ja kuna kogemused on olemas, siis sa oma tulemused teed igal juhul ära.

Aasta lõpp, väga sobiv aeg mõelda järele lõppevale aastale ja samamoodi karjääri lõpust ei ole veel läinud nii palju aega mööda, et sellest ei saaks ja ei peaks veel rääkima. Ja kui vestelda olümpiavõitjaga, on täiesti selge, et kõige olulisem heide oli see, mis olümpiakulla tõi aastal 2008 Pekingis. Mis on tähtsuselt teine heide?

Tegelikult ise olen seda isegi oma salatabelis, või noh, kas ta just salatabel on… aga pigem isegi on üks tähtsamgi heide kui see Pekingi heide. Kindlasti, Pekingi heite mõju ja staatus on kõigist muudest saavutustest üle. Aga ikkagi see 2005 Helsingi, vist neljas katse, 68.57, mis viis mind minu esimese medalini. Ja tegelikult, need emotsioonid ja see tunne, mis tol hetkel selle medaliga kaasas käisid, see oli selline tunne, nagu oleks võitnud kulla.

Aga miks see oluline oli? Selles mõttes, et statistilises mõttes oleks see medal võinud veel ka tulemata jääda. Ja see ei olnud üldse sellel hetkel n-ö veel planeeritud medal. Miks see tundub nii tähtis?

Pigem oli see, et kuna olime neli aastat oma tiimiga toimetanud ja võib-olla see üldine kuvand oli selles mõttes juba selline, et kui nüüd ei oleks ka tulnud, siis oleks väga paljud, ka toetajad, selja pööranud. Selles mõttes, Raul nägi kurja vaeva, et neid paljusid toetajaid selles mõttes julgustada, et poisis on ainest, poisist saab asja.

Et see läbikukkumise hirm oli selleks hetkeks juba ikkagi kuhjunud?

Noh, mitte sees, aga kindlasti väliselt on väga raske musta valgeks rääkida. Lõpuks, kuna ikkagi tiitlivõistluste tulemus on see, mis tegelikult sinu kvaliteeti näitab. Ja see, et sa kodus lauda taga teed 70, noh, lõpuks see ei kõneta kedagi.

Urmas Vaino ja Gerd Kanter Autor: Kairit Leibold/ERR

Ma pakun sinna teisele kohale veel ikkagi seda heidet, mis peale Pekingit järgmistel olümpiamängudel Londonis pronksmedali andis. Sest see ütles, et siin ei olnud mitte ühekordne sähvatus, vaid see on heide, see on saavutus, mis teeb ühest sportlasest suure sportlase.

Jah, ega see teise olümpiamedali võitmine kindlasti on väga selge kvaliteedimärk. Oleme oma tiimis erinevaid statistilisi analüüse väga-väga palju teinud ja teame nii teiste kui enda kohta oluliselt rohkem. Ja isegi kui räägime oma kolmandast olümpiast, kus me ikkagi väikeste medalimõtetega läksime, siis tegelikult selle statistiline õnnestumisprotsent oli juba ette teada, et see on väga madal. Aga ka sealt tuli ikkagi lõpuks see viies koht.

Aga muidugi, kui räägin emotsioonidest, siis kuigi sealt Londonist tuli pronksmedal, siis kindlasti ta on üks minu emotsioonide mõttes top3 saavutusi, kuna see kaotus tegelikult ju esikohale oli ainult nii palju (näitab kätega), kettajagu põhimõtteliselt. Ja kui vaatame, kuidas kettatulemust mõõdetakse, siis me ei saa öelda, et seda mõõdetakse millimeetri täpsusega. Seda enam, et minu üks unistusi oli ka see, et miks mitte olla kahekordne olümpiavõitja. See oli võimalik. Ja samas, kuigi sealt tuli ainult pronksmedal, siis see kindlasti oli minu kõige rõõmsam pronksmedal.

Muide, olles nii palju neid sooritusi teinud, ilmselt kümneid tuhandeid kordi heitnud ketast…

Sadu, kuskil 10 000 heidet on see aastane maht.

Nonii, sadu tuhandeid heiteid teinud. Kas need konkreetsed heited on kuidagi kehamälus ka? Kas see kuidagi on nii täpselt meeles, et seal tegin selle, seal oli see? Või tegelikult ei ole?

No ütleme, et see tunne on selline, et kuna sa oled neid asju teinud nii palju, siis tegelikult sel hetkel, kui see heide toimub, siis kui toon reflektsiooni sellest heitest, siis juba enne äraheidet ma tean, et see on see heide. Ma arvan, et kogu karjääri jooksul on mul ainult ühe korra see tunne petnud, kus ma siis olen tõesti arvanud, et nüüd tuli, aga tegelikult ei tulnud.

Me oleme kõik seda kuulnud – siin vestluses ka –, mida Gerd Kanter on võitnud. Aga kas kuidagi on võimalik välja tuua ka see, mida see karjäär on ära võtnud või mida sa oled selle karjääri tõttu kaotanud?

Eks kindlasti, vähemalt viimastel aastatel seda perega koosolemise aega on olnud selle võrra vähem, sest on mingisugused laagrid, võistlused. Ütleme niimoodi, et iga õhtu pole saanud pojale unejuttu lugeda. Ja see on ka võib-olla üks asi, mida ma tunnetan, et kui see pere, järelkasv oleks tulnud ka varem, ega seda ei oleks üldse olnud lihtne kuidagi manageerida. Kui see väike tegelane on sul kodus, siis on teda keeruline number kahe või kolme peale paigutada, ikkagi tema on see, kes tahab seda kõige suuremat tähelepanu.

Ketast juba heidab? Kas või mingi kummirõnga kujul?

Jaa. Sellega on naljakas lugu. Ma arvan, et siis kui ta oli selline kaheaastane, siis ta käis ühte minu võistlust vaatamas, esimest korda. Paar päeva hiljem lasteaias kasvatajad kurtsid, et Kristjan loobib asju ja röögib, või noh, karjub. Samas oli alati tubli poiss olnud, probleeme polnud olnud. Aga siis oligi nii, et kodus jäi ka silma, et ta võttis mingi discgolfi ketta, loopis seda ja siis tegi täpselt seda isa karjatust ja liigutust järele. (naerab) See oli täpselt selline üks-ühele reflektsioon. Noh, omad katsetused on ta kindlasti teinud.

Gerd Kanter Autor: Kairit Leibold/ERR

Mis Eesti poliitikas on puudu, et Gerd Kanterist ei saanud nimekirjas olijat, parteiliiget?

Ma ei ütleks, et siin on midagi, mis puudutab Eesti poliitikat. Pigem ma ütleks seda, et ma tunnetan, et see ei ole see valdkond, kus ma vähemalt tänasel päeval tahaks kuidagi kaasa rääkida. Arvan, et minu kompetents peitub pigem spordivaldkonnas.

Spordijuhtimises? Eesti Olümpiakomitee presidendi järgmisi valimisi pigem silmas pidades?

Ma ei oska isegi seda öelda. Meil on siin väga huvitavad tuuled puhumas Team Estoniaga. Meie tippspordi hüvanguks kuidagi oma panuse andmine kindlasti mind kõnetab.

Mis on oluline asi ära teha 2019 Gerd Kanteri elus?

Võiks neid õhtuid ja hommikuid rohkem olla, kus saan Kristjani lasteaeda viia ja talle unejuttu lugeda. Ja ka koos põnevaid mänge mängida.

Ma loodan, et see nii läheb. Head uut aastat, siis kui see ühel hetkel kätte jõuab!

Aitäh.

"Aasta säravaimad tähed" on ETV ekraanil pühapäeval, 30. detsembril kell 21.30.