Märtsihullus ehk NCAA näljamängud ({{commentsTotal}})

NCAA Final Four turniir Phoenixis
NCAA Final Four turniir Phoenixis Autor/allikas: AFP/Scanpix

USA kultuuriruumis kesksel kohal olev ülikoolisport tähistab uue nädala alguses üht aasta suurimat pidupäeva, kui Phoenixis jõuab lõpuni NCAA korvpalliturniir. Märtsihulluse teleülekannete eest maksti sellel aastal esmakordselt üle miljardi dollari, kuid kogu melu keskmes olevate sportlastel jääb see raha nägemata. Kelle taskust raha tuleb, kelle taskusse see läheb ning miks sportlaste taskud sootuks tühjaks jäävad?

Hiiglaslikud nisupõllud ulatuvad Manhattani külje all kaugemale, kui silm suudab seletada. Iga aasta maikuus muutuvad siinsed elanikud tornaadohooaja alguse tõttu valvsamaks, kuid muidu võiks Manhattanis valitseva rahuliku õhkkonna tõttu arvata, et siinsed kellad ei käi samas taktis kui oma maailmakuulsa nimekaimu ajanäitajad.  See siin on Manhattan Kansase osariigis. Manhattan preerias, Manhattan eikuskil.

Kui suvekuude talumatu palavus hakkab augusti lõpus viimaks ometi taanduma, ärkavad inimesed Manhattanis justkui pikast unest ja hakkavad valmistuma septembriks. Kesklinna ajalooliste peatänavapoodide ja nende äärde pargitud pikap-masinatega ei erineks Manhattan oma olemuselt tavapärasest Kesk-Lääne americana-linnakesest, kui siin ei asuks oma valdustega pea kolme ruutkilomeetrit hõivav Kansas State’i ülikool. Iga uus september tähendab loomulikult järjekordse jalgpallihooaja algust. Peatreeneri Bill Snyderi nime kandev jalgpallistaadion mahutab 50 000 inimest ning on igal kuulsa Big 12’i konverentsi kuuluva Kansas State Wildcatsi kodumängul pilgeni täis, ka siin, kus kogu linna elanikkond mahub koos üliõpilastega üheaegselt tribüünidele istuma, ka siin, kus võimsast jalgpallistaadionist üle tee laiuval põllul asub võrdlemisi tabavalt Kansase "nisuinnovatsiooni" keskus.

Ülikoolisport on end tugevalt põiminud ameeriklaste kollektiivsesse südamesse, seda kasvõi USA suurlinnade vaheliste kauguste tõttu. "Ameerika on nii suur, et kõik, mis selle kohta öeldud, on tõsi ning kõik vastupidine on ilmselt samuti tõsi," ütles kirjanik James T. Farrell. Praegusel hetkel ei ole pooled USA 50 osariigist nelja suurima ameerika spordiala – jalgpalli, pesapalli, korvpalli ning jäähoki – profiliigades esindatud, ülikooliliiga NCAA kõrgeimasse divisjoni kuulub aga 347 üle kogu USA laiali puistatud kooli. Paljud jälgivad profisporti, kuid pea kõik armastavad ülikoolisporti. See, mis suure osa eurooplaste jaoks on "Van Wilder“ ja „Kuum pirukas“, on ameeriklastele osa nende identiteedist, kollektiivsest autundest. Paljud tudengielu keskmes olijad ei vaata ülikooliajale aga läbi nii nostalgiliselt roosade prillide.Marsiorkestrid on USA ülikoolispordi lahutamatuks osaks Autor: AFP/Scanpix

NBA korvpallimeeskonna Portland Trail Blazersi tagamängija Shabazz Napier teenib praegu 1,3 miljonit dollarit aastas, kuid kolm aastat tagasi tuli ta avalikkuse ette jahmatavapaneva avaldusega. "Meil (mängijatel) tuleb ette näljaseid öid, mil meil pole piisavalt raha, et süüa osta," tõdes toona Connecticuti ülikoolis mänginud Napier NCAA finaalmängu eel reporteritele. "Mõnikord oleks (meil) raha vaja. Ma arvan, et mängimise eest ei peaks maksma sadu tuhandeid, sest paljud noored ei oska rahaga ümber käia. Mõnikord lähen ma näljasena magama, kuid pean seejärel ikkagi mängima oma võimete tipul."

Tihti öeldakse USA-s, eriti just lõunapoolsemates osariikides, et ülikoolisport on ainus „tõeline“ sport, puutumata profiliigades ringlevatest hiigelsummadest, mis teevad sportlastest ainult suurte lepingute jahil olevad palgasõdurid ning ei lase neil ühegi võistkonnaga sügavamaid sidemeid tekitada. Või seda, et ülikoolisport on "tõeline" just seetõttu, et võistlus käib ainult au nimel ja seega on ka palju rohkem mängus. Igatahes on üliõpilassportlased (ookeani taga kurja kuulutav termin student athletes) amatöörid, kes toovad oma koduülikoolidele sisse miljoneid, kuid kellele võistlemise eest palka ei maksta.

Aastakümneid on NCAA võtnud seisukoha, et jalgpalli-, korvpalli- ning muude spordistipendiumitega ülikoolidesse pääsevad noored on eeskätt tudengid ja seejärel sportlased. "Ainuüksi idee sellest, et muuta tudeng raha teenivaks töötajaks on ülikoolispordi olemusega täielikus vastuolus," kinnitas NCAA president Mark Emmert 2014. aastal, jättes justkui muuseas mainimata, et NCAA esimene tegevjuht Walter Byers mõtles termini üliõpilassportlane välja vaid selleks, et kõrvale hiilida tööseadusest ja töövigastushüvitiste maksmisest. Järjekindlalt tudengitele hüvitiste jagamisest keelduva Emmerti enda kukkur muutub aga igal aastal raskemaks pea kahe miljoni dollari võrra.

Manhattani kauboi

DeLoss Doddsi jaoks oli 1981. aasta august seni möödunud meeldivalt. Alles tähistas Kansas State’i särava nimega spordidirektor oma Manhattani kodus abikaasa ning kolme lapse seltsis 42. sünnipäeva ning lõikas jätkuvalt posti teel saabuvate õnnitluste näol eduka märtsikuu vilju. Kansas State’i korvpallimeeskond jõudis tol aastal NCAA turniiril kaheksa parema sekka ning kuna suur rivaal Kansas Jayhawks puksiti konkurentsist välja 16 hulgas, oli rõõm kahekordne. Ka helistajal, kellest Dodds ootas hiliste sünnipäevaõnnitluste edastajat, ei olnud tema hea töö kahe silma vahele jäänud. Õhtune kõne tuli aga konverentsirivaali Texas-Austini ülikooli presidendilt Peter Tyrrell Flawnilt, kes pakkus Doddsile tööd Texase spordidirektorina.

See oli aeg, mil suurem osa ülikoolide spordidirektoritest jäi aasta lõpus kulusid ja tulusid kokku lüües hapu näoga ning erandiks polnud ka Texase programm. Hooaja jooksul jõudsid telepilti üksikud mängud ning kuigi toona 77 000 inimest mahutanud Texas Memorial oli alati vähemalt kolmveerandi ulatuses rahvast täis, oli see ka ajahambale jalgu jäänud, lagunev ja ohtlik. Texase spordiprogrammi eelarveks olnud neli ja pool miljonit dollarit oli võrreldav teiste hiidudega, kuid tegelikkuses olid koolil sisuliselt näpud põhjas, sest neli aastat varem avati Longhornside korvpallimeeskonna uus kodu – massiivne betoontrumm Special Events Center, mis läks Texasele maksma 34 miljonit dollarit.NCAA president Mark Emmert ei tunne, et üliõpilassportlased peaksid palka saama Autor: AFP/Scanpix

Unises Manhattanis oli Dodds harjunud taustajõududega, kelle ta oli ise leidnud ning kellega mees oli ka isiklikult tuttav. Texases tekkisid Doddsil jalgpallimeeskonnale uue peatreeneri leidmisega raskused, sest kuulsat ja ootusrikast ülikooli ei soovinud keegi sellise armetu palga eest, nagu Texas pakkuda sai, juhendada. Doddsi seiklus Texases oleks võinud lõppeda sama ootamatult, kui see algas ning mis veelgi enam – totaalse fiaskoga, kuid sellest kujunes hoopis välja uskumatu edulugu. Deloss Dodds avastas õige pea, et Texases on tõepoolest kõik suurem, alates unistustest ning lõpetades rahakottidega.

Doddsi saabumisega samal ajal jõudsid ülikoolide presidendid üle kogu USA järeldusele, et parim viis, kuidas raha neelavatest spordiprogrammidest rahu saada ja oma ponnistusi teadustöö tegemisse suunata, on spordiprogrammid ülikoolidest eraldada. Nii jäetigi paljud spordidirektorid 1980. aastate alguses piltlikult öeldes lageda taeva alla. Austinist täpselt 1000 kilomeetri kaugusel asuvast Manhattanist saabunud Dodds nägi selles oma uuel ja oluliselt rikkamal koduõuel tasuvat võimalust ning hakkas parimaid jalgpalliväljakuäärseid kohti müüma booster’itele, inimestele, kes on ülikooli käekäigu parandamiseks nõus välja käima hiigelsuuri summasid. Majanduslikult ja ka vaate poolest ahvatlevatel kohtadel istuvate hooajapiletitega inimeste jaoks jäi piletihind samaks, kuid Doddsi survel käivitati nn „vabatahtlike istmeannetuste“ süsteem, mis oli oma olemuselt väga lihtne – lisaks hooajapileti maksumusele nõuti inimestelt ka vähemalt neljakohalist annetust. Sellest keeldumisel kadus inimese nimi hooajapileti omanike seast üsna kiirelt.

2013. aasta oktoobris näitas äsja pensionile läinud Dodds kahekordsele Pulitzeri preemia laureaadile Gilbert M. Gaulile nüüd Darrell K Royali nime kandval ning juba 100 000 inimest mahutaval staadionil uhkelt ringi, viibates murule kõige lähemal olevatele istmeridadele. "Inimesed maksavad nende kohtade eest nüüd 20 000 dollarit," sõnas ta. Ülemiste ridade kohal pakuvad all lahti rulluvast mängust head ülevaadet 113 luksussviiti. Õhtupoolik Texas Longhornsi ja täismaja fännide saatel läheb ühes sellises maksma 90 000 dollarit. Mänguõhtul pole neist tühi mitte ükski.

Ajaks, mil Dodds pensionipõlve pidama hakkas, oli ta koos teiste spordidirektoritega sõlminud lepinguid nii Nike’i, kuulsate tehnoloogiafirmade kui suurte telekompaniidega ja lugematutel kordadel pugenud külje alla rikastele vilistlastele. Tema käe all kasvas Texase spordiprogrammi eelarve 4 miljonilt dollarilt 170 miljonile, 2014. aastal tõi ainuüksi jalgpall Texase ülikoolile sisse 77 miljonit dollarit, samal ajal, kui kõik teised spordialad kokku kaotasid kolm miljonit. Kui Dodds 1981. aastal veidi ebalevalt Texasesse saabus, oli tema aastapalk toonasest USA keskmisest umbes kaks ja pool korda kõrgem 65 000 dollarit. Kolme viimase ametis oldud aastaga teenis ta kolm ja pool miljonit.

"If you build it, He will come"*

Ülikoolide jaoks on spordiprogrammid kui fuajeed, millega külastajate tähelepanu võita ning ühtlasi neis aukartust tekitada. Mida kõrgemad laed, säravamad lühtrid ning kuldsemad trepikäsipuud, seda rohkem lähevad pärani ka inimeste silmad, kelle jaoks pole võimsast esmamuljest tihtipeale rohkem vajagi. Ohio State’i vilistlasteks on kolm Nobeli ja kaheksa Pulitzeri preemia laureaati, kuid auväärt lõpetanute nimekiri pole see, mis paneb noori sisseastumisavaldusi esitama. "Keegi ei ütle, et ’ah jaa, Ohio State oma imelise füüsikaosakonnaga’," on Ohio State’i füüsikaprofessori Gordon Aubrechti kuulsad sõnad. "Jalgpall on see, mis müüb."

Aubrechti ning tuhandeid teisi USA ülikooliprofessoreid nörritab muidugi ka hiigelsuur palgalõhe. Keskmine professor teenib aastas ligikaudu 100 000 dollarit, samal ajal, kui 15 enim teenivat NCAA korvpallitreenerit panevad taskusse vahemikus 7,7-2,5 miljonit dollarit aastas (Euroliiga kõrgeimapalgalisem juhendaja Željko Obradovic ilmselt esimese viie hulka ei mahuks). Lõppenud ülikoolijalgpalli hooajal viisid üle kahe miljoni dollari koju 58 peatreenerit.

Ei ole saladuseks, et USA ülikoolide jalgpalli- ning korvpalliväljakutel näidatavad esitused on sisseastumisavalduste esitamise arvu oluliseks määrajaks. Kui Rauno Nurgeri koduülikool Wichita State jõudis 2013. aastal Final Fouri, tõusis koolile esitatud sisseastumisavalduste arv koguni 29,4 protsenti. Samal aastal jõudis Florida Gulf Coast esmakordselt NCAA finaalturniirile ning võitles ennast 16 parema sekka, mille järel soovis ülikooli sisse astuda 27,5 protsenti rohkem inimesi kui aasta varem. Tulemused mõjutavad otseselt ka ülikoolide finantsseisu. Majandusuuringute keskuse NBER leidis raportis, et ülikoolid, kelle jalgpallimeeskonnad suudavad hooaja käigus saavutada viis võitu enam kui eelnenud aastal, saavad keskmiselt 682 000 dollari võrra rohkem annetusi.

Nigel Hayes on üks vokaalsemaid üliõpilassportlaste õiguste eest seisjaid Autor: AFP/Scanpix

Et sportlasi pole võimalik palkadega ahvatleda, tuleb pingelises võidurelvastumises peale jäämiseks rajada ajaga kaasas käivad ehitised, tuua sisse kõrgepalgalised treenerid ning jätta endast võimalikult hea mulje, et potentsiaalsetele tulevikustaaridele muljet avaldada. Moodne treeningbaas tähendab, et ülikoolil on raha, see omakorda tähendab, et koolil on võimalik palgata treener, kes on varemgi suutnud talente profiliigasse aidata.  "Suurepärased tingimused on kõige tähtsam, mis ühel programmil olla saab," tõdes Dayoni peatreener Archie Miller. "Sa ei tohi teistest koolidest erinev olla." Pidevad juurdeehitused on viinud selleni, et 20-st maailma suurimast staadionist koguni 14-l mängitakse ülikoolijalgpalli. Paksude seinte taga toimuv on välja hakanud imbuma alles viimastel aastatel.

2014. aastal rääkis North Carolina Chapel Hilli endine töötaja Mary Willingham CNN-ile, et tema hinnangul lugesid koguni 60 protsenti 183 UNC korv-ning jalgpallurist 13-aastase või noorema lapse tasemel. Mitu noort ei osanud peaaegu üldse lugeda. Hiljem jõudsid avalikkuse ette lood üliõpilassportlastest, kes said suahiili keele õppimise eest kõrgeid hindeid, kuigi keeleõppe tunde tegelikult ei toimunud, samuti teistest fiktiivsetest loengutest, mille eesmärk on kehvalt õppivate noorte hinnete parandamine, et nad saaksid ülikoolis spordiga jätkata.

Üleriigiline puuvillaistandus

Shabazz Napier pani palli veerema, sest tuli oma ütlustega avalikkuse ette NCAA finaalmängu eel ja riikliku meediatähelepanu keskpunkti sattunud organisatsioonil polnud kuskile pääsu. Vaid mõned päevad pärast Napieri nüüdseks kuulsat avaldust teatas NCAA eesotsas Mark Emmertiga reeglimuudatusest, mille järgi said spordistipendiumiga tudengid koolides hakata neile sobival kellaajal tasuta sööma. NCAA ei hoidnud sportlasi enne näljas, kolm tasuta söögikorda oli neile mõeldud ka enne, kuid paljudel juhtudel ei jõudnud noored hirmraskete ning pikkade treeningute kõrvalt neisse õigeks ajaks. Ülikoolispordiga tegelemine jätab õppimise jaoks väga vähe aega ja kuigi NCAA väidab vastupidist, on spordistipendiumitega noored koolidesse toodud siiski vaid ühe eesmärgiga.

On selge, et organisatsiooni jaoks, mis pakub oma presidendi sõnul noortele "haridust, mida nad ilma ülikoolispordita omandada ei saaks" on jätkuvalt esmatähtis ülikoolisportlaste pealt kasu lõikamine. Nii tulid Napieri sõnad taas kõne alla ka kaks nädalat tagasi. "Ma ei tea, kui palju raha ma Wisconsinile teeninud olen, kuid ilmselt on see miljonites," sõnas Wisconsini ülikooli eest neljandat ehk viimast võimalikku aastat korvpalli mängiv Nigel Hayes. "Ma tean, et Final Fourid toodavad rohkelt raha ning mina olen sinna pääsenud juba kaks korda. Seega väärin ma tšekki ning samuti väärivad seda ka mu meeskonnakaaslased." Peatselt NCAA vastu kohtus tunnistava Hayesi sõnade taga peitub karm tõde.

Sportlased, ilma kelleta hiigelsummad NCAA-s liikuda ei saaks, väärivad tasustamist kasvõi seetõttu, et vaid kaks protsenti NCAA korvpalluritest ning ameerika jalgpalluritest saavad professionaalseteks sportlasteks, jäähoki, Euroopa jalgpalli ning teiste alade esindajate proffide hulka pääsev arv on veelgi väiksem. Suure treeningkoormuse kõrval on mõnel juhul juba keskkooliski ränkrasket vaeva näinud noorel sisuliselt võimatu ülikooliharidust omandada ja juhul, kui neil õnnestubki kolm või neli aastat vastu pidada, leiavad nad peatselt, et tööturul pole omandatud diplomiga midagi teha - sama eriala õppivad mittesportlastest kaaslased on läbinud hoopis teistsuguse ja keerukama õppekava.

DeLoss Dodds on väikesest Kansase linnast pärit endine krossijooksja, kelle visioon aitas USA ülikoolispordil saada miljardi dollari suuruse sissetulekuga äriks. Tema ning teiste NCAA ülikoolide spordidirektorite eestvedamisel pandi alus tänapäevastele teletehingutele, neist viimane hakkab 14 ülikooliga Big Ten'i konverentsile sisse tooma 440 miljonit dollarit aastas. Doddsi peavad tänama nii Texase ülikooli spordiprogrammi 400 töötajat, kellele makstakse kokku 17 miljonit dollarit palka kui Manhattani linn, sest keset Kansase preeriat seisab kolme hiiglasliku ekraaniga staadion, mille ultramodernsed võimalused teevad silmad ette nii mõnelegi Euroopa jalgpalli tippklubile. Järgmisel hooajal sõidavad Texase ülikooli jalgpallurid staadionile mööda DeLoss Doddsi nimelist tänavat, kuid peavad jätkuvalt olema ettevaatlikud, et nad mängu järel oma taskuraha ära ei kulutaks.

*"Kui sa selle ehitad, siis Ta tuleb" - tsitaat filmist "Unistuste väli".



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: