Tuhmunud kuldmedalitega Hiina pöörab spordisüsteemis uut lehekülge ({{commentsTotal}})

2008. aasta Pekingi olümpiamängude avatseremoonia
2008. aasta Pekingi olümpiamängude avatseremoonia Autor/allikas: TASS/Scanpix

Laupäeva varahommikul algas Hiina kalendri järgi uus aasta. Uus lehekülg on viimasel kümnendil pööratud ka võimsalt kasvanud Hiina spordimajanduse aastaraamatutes, mis on Hiina valitsuse raamaturiiulitel asendanud olümpiaväljaanded. Maailma rahvarohkeima riigi spordimaastikul on toimumas suured muutused.

„Mul on häbi, et ma olen oma isamaad niimoodi alandanud,“ sõnas pisarate äärel olev Wu Jingbiao kummardades Hiina Kesktelevisioonile (CCTV-le). „Ma häbistasin Hiina tõstekoondist ja kõiki, kes mind toetasid. Palun vabandust!“ Londoni olümpial kuni 56 kilo kaaluvate meeste arvestuses võistelnud Wu ei jäänud dopinguga vahele, vaid eksis ühe teise Hiina sportlaste jaoks kirjutamata reegli vastu – ta ei suutnud peamise kullasoosikuna talle pandud lootusi täita ning tuli Londonis hõbedale.

Pärast suveolümpiamängudele naasmist 1984. aastal on kuldmedalid olnud Hiina kinnisideeks. Ühiskonnateadlase Zheng Wangi sõnul tõestab võidetud kuldmedalite arv kommunistliku partei legitiimsust ning märgistab Hiina positsiooni globaalses hierarhias, mistõttu pole ka imestada, et kui Rahvusvahelise Olümpiakomitee toonane president Juan Antonio Samaranch teatas 2001. aasta juulis, et 2008. aasta suveolümpiamängud toimuvad just Pekingis, algas riigis koheselt vilgas mõttetöö. 2000. aastal Sydneys igipõliste rivaalide USA ja Venemaa kõrval esimest korda suveolümpiamängude medaliarvestuses kolme parema hulka jõudnud Hiina eesmärgiks sai duopol koduse OM-i ajaks lõhkuda ja Pekingis ise pjedestaali kõrgeimale astmele tõusta.

Selleks ei saanud hiinlased aga enam loota spordialadele, mis olid neile traditsiooniliselt edukad olnud. Juba kurnatud medalivarudega vettehüpete, võimlemise, lauatennise ja sulgpalli kõrval pidid Hiina sportlased hakkama silmapaistvaid tulemusi näitama ka teistel aladel ning selleks lõi Hiina valitsus uue tegevusplaani, mille nimeks sai „Projekt 119“. Plaan oli oma olemuselt lihtne. Tähelepanu keskpunkti kerkisid kergejõustik, ujumine, purjetamine ja aerutamine ehk alad, millelt oli Sydneys võimalik võita 119 kuldmedalit ning millelt hiinlased naasid vaid ühe kirkaima medaliga.

Hiina valitsus investeeris moodsate treeningkeskuste loomisesse, rahvusvaheliste spetsialistide palkamisse ja tulevaste medalivõitjate koolitamisesse sadu miljoneid eurosid ja tõehetkel Pekingis oli ilmne, et aastatepikkune töö oli vilja kandnud – Hiina võitis kodustel mängudel koguni 48 kuldmedalit USA 36 ja Venemaa 22 vastu. Maailma meedia hakkas palehigis joonistama graafikuid, mis ei näinud Hiina domineerimise lõppu, kuid tegelikkuses oli jalg gaasipedaalilt juba tõstetud. Londonis võitis Hiina kümme kulda vähem kui Pekingis ning langes taas USA järel teisele kohale, Rios kahanes hiinlaste saldo vaatamata dopinguskandaalide keskmesse sattunud Venemaa väiksemaarvulisemale delegatsioonile veelgi ning vaid 26 võidetud kuldmedaliga lasti tabelis endast mööda ka Suurbritannia.


Elu karmides Hiina spordikoolides ei ole kergete killast. Foto: Reuters/Scanpix

Kuigi peamiselt on kirkate medalite väheses arvus süüdi võimlejad – Pekingis võideti 18 võimalikust kullast 11, Rios jäi Hiina koondise parimaks saavutuseks üks hõbemedal – nõustuvad ka hiinlased ise, et viimase kümnendi jooksul on nende kollektiivses teadvuses toimunud nihe, mis on traditsioonilise, kuldmedalitele keskenduva mentaliteedi tagaplaanile jätnud. „Kahtlemata on toimunud üleminek patriootiliselt, riigile au toovalt mõtlemiselt leebemale ja olümpiamängudesse vabamalt suhtuvale hoiakule,“ tõdes 2000. aastal Sydneys kuldmedali võitnud võimleja Liu Xuan New York Timesile Rio olümpia järel.

„Meie suhtumine on muutunud küpsemaks ning me teame, kuidas kaasvõistlejaid hinnata,“ kirjutas CCTV suviste mängude järel sotsiaalmeediavõrgustikus Weibo postituses, mille pealkiri on „Kui kuldmedalid ei ole enam meie kinnisideeks“. „Me aplodeerime avalikult oma rivaalidele, et peegeldada meie riigi enesekindlust ja tolerantsust.“ Teades, et CCTV on Hiina kommunistliku partei käepikendus, võib väljaütlust tõlgendada kuidas tahes, kuid erinevused varasemate olümpiamängudega olid Rio päevil silmnähtavad.

Kuldmedalivõitjate asemel pälvis Rio de Janeiro olümpia ajal Hiinas kuulsust hoopis pronksile tulnud karismaatiline ujumisneiu Fu Yuanhui, kes tegi telekaameratele võistluse järel nägusid ning teatas, et isikliku rekordi aitasid püstitada tema sees peituvad „eelajaloolised võimed“. Samuti kurtis Fu pärast teateujumist reporteritele, et tema võistlust pärssis menstruatsiooni tõttu alanud kõhuvalu – tabuteema, mille tõstatamist pidasid Hiina sotsiaalmeediakasutajad „enneolematult julgeks“ ja „läbimurdeliseks“. Üheks võidusoosikuks peetud 20-aastane laskja Yang Haoran teatas medalita jäämise järel Hiina meediale naeratades, et „elus on peale olümpiamängude veel palju muudki“.

Need olid mängud, mille jooksul me nägime Hiina sportlasi lõbutsemas ja teiste riikide atleetidega koos naermas. Rio olümpiamängud tõestasid Hiina televaatajatele, et sportlaste hirm medalita jäämise ning oma riigi altvedamise ees on asendunud millegi individualistlikumaga; suurest spordipeost rõõmu tundmisega. See omakorda pani paljusid Hiina ajakirjanikke ning ka tavainimesi küsima: kas rahvuslikule olümpiavõitjaid vormivale jäigale süsteemile on tänapäevases Hiinas enam kohta?

Vana Hiina – purunenud lootused ja täitmata unelmad

Pea 95 protsenti kõigist Hiina olümpiasportlastest on Nõukogude Liidu näitel ehitatud ning aastakümneid tegutsenud spordiinternaatkoolide kasvandikud. Spordikoolid olid ülipopulaarsed ajal, mil hiinlased olid kordades vaesemad kui praegu ning tihtipeale nähti oma lapse spordiinternaati panemises riigi poolt saadavate toetuste näol võimalust paremale elule. Tegelikkuses jääb noortel tihti puudu elementaarsetest õigustestki. Ingliskeelse väljaande China Sports Daily andmetel on vaid 65 protsenti spordikoolide kasvandikest omandanud põhikoolihariduse. Peaaegu 80 protsenti karjääri lõpetanud Hiina sportlasest võitlevad töötusega ja igapäevaelu segavate füüsiliste või psühholoogiliste probleemidega ning vaid 53 protsenti on pääsenud riiklikku nimekirja, mille alusel on neil õigus sotsiaalkindlustusele.


20-aastane ujuja Fu Yuanhui võitis oma julgete väljaütlemistega Rio olümpial hiinlaste südamed. Foto: Reuters/Scanpix

Keeruline saatus on tabanud paljusid endiseid sportlasi. 1999. aastal Pekingi maratonil triumfeerinud Ai Dongmei loobus pere toitmise eesmärgil karjääri jooksul võidetud medalitest, Hiina meistriks tulnud naistõstja Zou Chunlan töötas pärast karjääri lõppu avalikus saunas koristaja ning massöörina, enam kui kümne aasta eest Hiina korvpallikoondise treeninglaagris Yao Mingile konkurentsi pakkunud 216 cm pikkune Huang Chengyi elab nüüd alakehast halvatuna töölistele mõeldud ühiselamus. 1990. aasta Aasia Mängudel tõstmises kuldmedali võitnud Cai Li suri kopsupõletikku, sest tema öövalvuripalgast ei piisanud ravikulude katteks.

Viieaastaselt treeningutega alustanud Zhang Shangwu valiti 12 aasta vanusena rahvuskoondist esindama. Võimlejast noormeest peeti talendikaks tulevikutegijaks ning ootused näisid ennast õigustavat, kui 18-aastane Zhang võitis 2001. aasta Pekingi suveuniversiaadil kaks kuldmedalit. Järgmisel aastal tabas Zhangi olümpialootusi vasaku kannakõõluse rebendi näol aga katastroof. Noormehe kannatamatud treenerid ei võimaldanud tal vigastust korralikult välja ravida ja nii lõppes tema karjäär 22-aastaselt. Ühekordse kompensatsioonina sai Zhang riigilt 38 000 jüaani (umbes 5000 eurot), mis kulus aga tema vanaisa haiglaarvetele.

„Spordisüsteemist lahkudes hakkasin tööle toidukullerina,“ sõnas Zhang 2011. aastal Briti ajalehele Telegraph. „Mõne aja pärast mu vigastus aga süvenes ja ma ei saanud pikka aega isegi kõndida.“ 2007. aastal ei näinud meeleheitel Zhang muud võimalust, kui astuda kuritegelikule teele ning õige pea arreteeriti mees ühest Pekingi spordikoolist varastamise eest. Pärast nelja ja poole aasta pikkuse vanglakaristuse kandmist magas Zhang lageda taeva all ning kerjas võimlemistrikkide sooritamisega Pekingi tänavatel raha, enne, kui üks noormehe varakult lõppenud karjääriga kursis olnud võimlemishuviline ta ära tundis. Hiljem ühe kohaliku ärimehe eratreenerina tööd leidnud Zhangi lugu sai Hiinas üleöö meediasensatsiooniks, kuid veelgi rohkem rabas riiki kodumaisest kangelannast vettehüppaja Wu Minxiaga juhtunu.

Nüüdseks juba viiekordne olümpiavõitja ning kaheksakordne maailmameister Wu võitis Londoni olümpial kaks kuldmedalit, kuid sai alles nädalapäevad pärast suurvõistlust teada, et mõlemad tema vanavanemad olid juba enam kui aasta tagasi surnud ning tema ema oli viimased kaheksa aastat võidelnud rinnavähiga. „Kui vanaema suri, oli (Wul) sellest mingi eelaimdus,“ sõnas vettehüppaja isa Wu Jueming ühele Shanghai ajalehele. „Ta helistas meile ja küsis, kas vanaemaga on kõik korras. Me pidime talle valetama ja ütlema, et kõik on hästi.“ Wu vanemate seletus oli lihtne – nad soovisid tütart halbadest uudistest säästa, et ta saaks treeningutele keskenduda. Hiina spordihuvilised tõusid uudise avalikustamise järel tagajalgadele, süüdistades riigi olümpiastrateegiat barbaarsuses ja sportlastelt inimväärikuse võtmises. Wu juhtumi valguses tõusis diskussioonis kesksele kohale perekonna roll.

„See on nii olnud juba palju aastaid,“ lausus Wu isa samas intervjuus. „Me taipasime juba ammu, et meie tütar ei kuulu enam täielikult meile. Ma ei taha perekonna tähendusele enam mõeldagi.“ Juhul, kui spordikool asub mõnes kaugemas linnas, tähendab oma lapse sinna panemine paljude Hiina lapsevanemate jaoks reaalsuses seda, et temaga jäetakse hüvasti ning usaldatakse ta riigi hoole alla. Lapse jaoks saavad uuteks perekonnaliikmeteks juhendajad, treeningkaaslased ning ametnikud. Üha vähem Hiina lapsevanemaid on aga nõus oma võsukesi karmile teekonnale saatma.


Võimleja Zhang Shangwu jäi spordisüsteemist lahkudes elu hammasrataste vahele. Foto: AFP/Scanpix.

Valitsuse statistikale tuginedes oli Hiinas 1990. aastal 3687 spordiinternaatkooli, möödunud aastal oli neid alles 2183. Vähenenud on ka Hiina traditsiooniliste olümpiaaladega tegelejate arv, näiteks on lauatennisega tegelevate noorte arv viimase 30 aasta jooksul langenud peaaegu veerandi võrra. Hiina inimeste mõtteviisi on aastate jooksul muutnud ka suurema rõhu asetamine haridusele. Karmid treeningpäevad, mille kõrvalt jääb õppimiseks väga vähe aega, tähendavad, et lapsed ei saa spordikoolides piisavat haridust. „Ma kaotasin peaaegu kõik, sest ma ei saanud haridussüsteemist osa,“ tunnistas Shanxi provintsi võitluskunstis wushu esindanud Wang Linwen mullu Reutersile.

Nüüdseks 25-aastase Wangi sõnul veetis ta vahemikus 2004-2009 kõik tööpäevad treenides ning sai koolitükke teha vaid nädalavahetuseti. Spordikoolide kaudu tippu mitte pääsenud noortel pole mingit võimalust ülikooli saada ning uues, konkurentsirohkes Hiinas tähendab see automaatselt tagaplaanile jäämist. „Kui lapsed läbivad oma eksamid edukalt, ei taha vanemad neid enam spordikoolidesse saata,“ sõnas Shanghai Pudongi Nr.1 Laste Spordikooli komitee peasekretär Huang Qin mullu aprillis Reutersile. „Spordikoolide õpilaste arv on kahanenud, sest ühiskond on hakanud haridusele üha enam tähelepanu pöörama.“

Mitmed (kuri)kuulsad spordikoolid on kullajahi prioritiseerimise ning avalikkuse leigenenud suhtumise vahele jäänud ajal oma suunitlust muutnud. Hiljuti lõdvendati eelmainitud Shanghai Pudongi koolis neli aastakümmet kehtinud reegleid, mille alusel pidid kõik õpilased elama, treenima ning õppima kooli territooriumil. Nüüd käivad ligi pooled noored ka teistes koolides ning lähevad Pudong Nr.1-te tagasi vaid treenimiseks. Mitmete olümpiasportlaste koduks olnud Shanghai Spordikool hakkas 2012. aastast tagasi lükkama akadeemilisi sisseastumiskatseid mitte sooritanud noori.

Kooli direktori Sheng Maowu eelmisel aastal Reutersile öeldud sõnul toonitatakse lastevanematele, et sport on vahend, mitte lõppeesmärk. „Paljud koolid liiguvad selles suunas, kuid see on keeruline protsess,“ tõdes Sheng. „Veel praegu kehtib mõtlemine, et haridus ja treening on kaks erinevat rada – kui sa tahad olla maailmameister, ei saa sa õppida. Selline mõtlemine on vale, sest lõppude lõpuks saavad väga vähesed meistriteks.“

Uus Hiina – uuenduslik lähenemine ning president Xi isiklik „Projekt 119“

Hiina on viimaste aastakümnete jooksul läbi elanud pea hoomamatuid muutusi. Mao Zedongi valitsusaega iseloomustama jäänud „suurele hüppele“ järgnenud näljahädast ning proletaarsest kultuurirevolutsioonist taastuma hakanud Hiina alustas 1970. aastate lõpus Deng Xiaopingi käe all ulatuslikke majandusreforme. Kollektiivmajandite likvideerimisega alanud Dengi sotsialistliku turumajanduse suund nägi endas ette riigiettevõtetele suurema tegevusvabaduse lubamist, eraettevõtluse taastamist ja kaubandussuhete parandamist lääneriikidega, eesmärgil lubada Hiinasse ka välisettevõtteid.

1980. aastal kuulutas valitsus välja viis erimajandustsooni, mis avati hiinapärasele turumajandusele. Neist esimene oli peamiselt kalandusele tuginev Shenzen, kus sellel hetkel elas 30 000 inimest. 37 aastat hiljem elab Shenzenis 12 miljonit inimest, möödunud aastal kerkis linna enam pilvelõhkujaid (11) kui USA-sse ja Austraaliasse kokku.

Vahemikus 1990-2010 tõusis keskmine sissetulek Hiinas 25-kordselt, maailmapanga hinnangul pääses reformide algusele järgnenud 25 aasta jooksul vaesusest pool miljardit inimest. Selle tulemusena on Hiinas jõudsalt kanda kinnitanud keskklass, kuhu praegu kuulub erinevatel hinnangutel umbes 70 protsenti 256 miljonist linnades elavast leibkonnast. Kultuurirevolutsiooni ajal olid Hiinas keelatud üle kümne inimesega kogunemised ning neis osalenud inimesi võis kriminaalkorras karistada, lasteaedadest ja põhikoolidest hakati välja sõeluma eriliste oskustega lapsi ja seetõttu areneski sealne spordisüsteem individuaalalasid soosivalt. Kasvav keskklass on aga Hiina tumedat minevikku selja taha jätmas ning omaks võtnud mitmed spordialad, mille suurim väljund pole olümpiakuld. Seda aktsepteerides on ka Hiina valitsuse tähelepanu liikunud traditsiooniliste olümpiaalade toetamiselt sise- ja välisinvestoreid ligi meelitavatele aladele.

Ülikiirelt kasvanud Shenzen kuulub Guangdongi provintsi, mille pealinn on Guangzhou. Varem ka läänepärase nime all Kanton tuntud Guangzhou on koduks Evergrande jalgpallikoolile, maailma suurimale omasarnasele, mille pea 3000 kasvandikku treenivad 48 jalgpalliväljakul. 167 aakril laiuv eraakadeemia ehitati kümne kuuga ning selle maksumuseks oli 160 miljonit eurot. Peaväravate juures tervitab külalisi 12 meetri kõrgune MM-trofee koopia, akadeemia aladel kõrguvad endiste aegade staaride Bobby Moore’i ja Pele kujud. Partnerlusleping Hispaania suurklubiga Madridi Real on Guangzhoul võimaldanud laste juhendajateks palgata 24 hispaanlasest noortetreenerit, sarnased erakoolid on plaanis rajada ka Shanghaisse ning Pekingisse. Veelgi kõnekam on aga see, et vutilembene Hiina president Xi Jinping on jalgpalli arendamise Hiinas võtnud oma isiklikuks eesmärgiks.


Hiina president Xi Jinping on suur jalgpallihuviline ning on võtnud ala arendamise enda isiklikuks eesmärgiks. Foto: Reuters/Scanpix

2011. aastal oli Hiinas umbes 2500 kooli, mille territooriumil oli vähemalt üks täismõõtmetes jalgpalliväljak. Kolm aastat hiljem muutis Hiina valitsus jalgpalli õpetamise koolides kohustuslikuks ning president Xi andis teda, et 2017. aastaks ehitatakse 20 000 õppekeskust, kus keskendutakse peaasjalikult jalgpallile. 2022. aastaks on ette nähtud, et programmis osalevate koolide arv tõuseb 50 000-ni. See on president Xi oma „Projekt 119“ – plaan, millega Hiina soovib kindlustada oma koha jalgpallimaailma eliidis. „Mu suurim soov on, et Hiina võistkonnad saaksid maailma parimateks,“ tunnistas Xi 2015. aastal. Hiina valitsuse peaeesmärk on MM-i korraldusõiguse saamine 2030. aastaks ja kodusel turniiril ka tervet maailma rabada. Valitsuse plaanid on ambitsioonikad, arvestades seda, et riigis puuduvad pea igasugused jalgpallitraditsioonid.

Suurprojekti algatamiseks pidi Hiina lahendama kohalikus jalgpallielus valitsenud legitiimsuskriisi ja nii mõisteti korruptsioonis süüdi kolm endist alaliidu asepresidenti, vanglakaristus ootas ka endist kohtunike liidu esimeest ja hulgaliselt treenereid, kohtunikke ja ametnikke. Hiina jalgpalliliidu restruktureerimine on valemängu jalgpallisüsteemist sisuliselt välja juurinud, Xile valitsusaega iseloomustav korruptsioonivastane võitlus on viinud süüdistuste esitamiseni ka Hiina endisele spordiministrile Xiao Tianile, võrkpalliprogrammide eest vastutanud Pan Zhichenile ning paljudele teistele aastaid riigi spordisüsteemi teeninud inimestele.

Hiina valitsus eesotsas president Xiga toetab jalgpalli arengut kahe käega, mis on viinud selleni, et kohalikud suurkorporatsioonid on poliitilise kapitali omandamise eesmärgil valmis Hiina jalgpalliklubidesse üha enam raha panustama. Kinnisvarafirma Evergrande ostis Guangzhou jalgpalliklubi 2010. aastal 16 miljoni USA dollari eest, neli aastat hiljem müüdi 50 protsenti klubist e-kaubanduse gigandile Alibaba juba 190 miljoni dollari eest. 2015. aastal maksid Hiina telekompaniid kõrgliigamängude ülekandeõiguste eest üheksa miljonit dollarit. Eelmisel aastal löödi lauale uus leping, mille alusel makstakse järgmise nelja aasta ülekannete eest veidi üle miljardi dollari.

Xi käe all on Hiina jalgpallimaastikust saanud kohaliku majanduse peegelpilt. Eksponentsiaalselt kasvanud Hiina Superliiga klubid on käimasoleva üleminekuakna jooksul mängijate ostmisele kulutanud 250 miljonit eurot, teiste hulgas käis Shanghai SIPG Londoni Chelseast üle tulnud brasiillase Oscari eest välja 60 miljonit ja Shanghai Shenhuaga liitunud argentiinlane Carlos Tevez hakkab Hiinas teenima üle 700 000 euro nädalas.

Hiina klubid on juba hakanud kandadele astuma ka Euroopa suurklubidele, väidetavalt otsustas brasiillane Alex Teixeira Jiangsuga liituda pärast Liverpooli tehtud pakkumise tagasi lükkamist. „Ma olen seda tööd teinud piisavalt kaua ja tean, et tegemist on majandusliku võimu näitamisega,“ sõnas 20 aastat Londoni Arsenali peatreeneriks olnud Arsene Wenger mullu veebruaris. "Ma ei tea, kui kindel nende soov on, aga kui see on poliitiliselt tugev, peaksime me muretsema.“

Kui jätkusuutlik see muutus aga pikemas perspektiivis on? Hiina agressiivsed eesmärgid jalgpallis on seatud aastaks 2030 ning veel hilisemasse aega, president Xi teine ja juhul, kui seadustesse mingeid muudatusi sisse ei viida, ühtlasi ka viimane ametiaeg lõppeks aastal 2023. Kui Hiina järgmine president nii jalgpallilembene ei ole ja poliitiline toetus kaoks, võivad sama kiiresti haihtuda ka suured rahad, sest suurkorporatsioonid ning telejaamad ei saaks jalgpalli enam poliitilise mõjuvõimu suurendamise eesmärgil kasutada.

Kuldmedalitest kullakangideni: kuhu edasi?

Avalikkuse tähelepanu on tänu noorema põlvkonna muutunud huvidele aga nihkunud läänelikele spordialadele sellisel määral, et jalgpalli kõrval on esile kerkimas ka mitmeid teisi Hiinas varem tundmatuid alasid. 2015. aastal avaldas turuuuringute firma Nielsen, et 8 protsenti hiinlastest on huvitatud ameerika jalgpalli profiliigast NFL, mis planeerib sarnaselt NBA-le võimsalt Hiina turule siseneda. 2018. aastaks on NFL-il plaanis Hiinas korraldada üks põhihooaega jääv kohtumine, mullu septembris käis Hiinas ameerika jalgpalli promomas ka ala kuulsus Peyton Manning. Oktoobris alustas Hiinas saalis mängitava ameerika jalgpalli profiliiga. Samuti on riigis kanda kinnitamas sportlik vabavõitlus MMA.

Hiina valitsuse suund on selge. Võimsalt kasvanud keskklassi tarbimisharjumuste muutumine on endaga kaasa toonud huvi kadumise Hiina jaoks traditsiooniliste spordialade vastu. Au sisse on tõusnud võistlused, mis pakuvad meelelahutust, emotsioone ja vaatemängu – alad, mille levik on avanud uksed raharikkale tööstusharule. CCTV sõnul on valitsuse plaan 2020. aastaks tõsta Hiina sporditööstuse tulud 3 triljoni jüaanini (430 miljardi euroni).


2022. aasta olümpiamängude eel soovib Hiina parandada ka kohaliku talispordi taset. Foto: Reuters/Scanpix

Õige pea saab Pekingist taas olümpialinn, kui 14 aastat pärast suveolümpiamänge korraldab Hiina pealinn ka 2022. aasta talimängud. Ka seekord on käima lükatud suurprojekt, kuid erinevus Pekingi mängudele eelnenud ajavahemikuga on see, et nüüd ei keskenduta enam verejanulisele kullajahile. Hiina valitsuse eesmärk on sporditurismi enneolematu arendamine. „Hiina elanikud on sihitu kulutamise asendanud individualiseerituma, mitmepalgelisema ja kõrgeklassilisema tarbimisega,“ kuulutas Rahvusliku Arengu -ja Reformikomisjoni majandusosakonna esimees Cong Ling novembris. Vaadates plaanide taga olevaid rahanumbreid, peavad hiinlased lootma, et Congi sõnad vastavad tõele.

Finantsuudiste portaal Caixing vahendab, et 2020. aastaks on maailma rahvarohkeimal riigil plaanis luua 100 uut firmat, mis kahekordistavad turismilt saadavad tulud ning muudavad Hiina üheks maailma spordituristide peamiseks sihtkohaks. Selle eesmärgiga rajatakse Hiinasse 1000 veespordiklubi, 2000 laagrit õhusporditegevustele nagu benji- ja langevarjuhüpped ning Taihangi mägedesse 500 kilomeetri ulatuses matkaradu. Vaid neilt kolmelt tegevusalalt loodab Hiina saada 900 miljardi jüaani (122 miljardi euro) väärtuses tulusid. 2015. aastal tõi kogu sporditurismisektor Hiinale kasumit 207 miljardit jüaani (28 miljardit eurot).

Suurt tähelepanu pööratakse Pekingi OM-i eel ka suusatamisele. Caixingi sõnul on Pekingi eesmärgiks taliolümpiamängude ajaks talispordiga tegelema panna 300 miljonit hiinlast. Selle jaoks on juba valminud või ehitusjärgus 1450 uisu- ning suusarada, mille kasutamine peaks 2022. aastaks sisse tooma enam kui 600 miljardit jüaani (81 miljardit eurot) ning lühikesi suusapuhkuseid võib saada ka ilma rahata. Näiteks sõnas ühe Hiina suurima, Beidahu suusakuurordi müügijuht Zhang Wenzhuo, et valitsus on kuurordil käskinud iga kuu kahel või kolmel päeval külastajad tasuta sisse lasta. Nii on suusahuvilistel võimalus kolme tunni jooksul uusima varustusega suusatada, kaks tundi mäel kelgutada ning köisraudteega maalilisse mäetippu tõusta – ning seda ilma rahata. Zhangi sõnul on järjekorrad erakordselt pikad.

Nädalapäevad tagasi avaldas Norra rahvusringhääling, et Hiina suusaliit esitas Norra kolleegidele palve leida treenereid nii Hiina murdmaasuusatajatele, suusahüppajatele, kahevõistlejatele kui laskesuusatajatele. „Nad tahavad koondistele juhendajaid kui ka neid treenereid, kes aitaksid eri regioonides talente leida,“ sõnas Norra suusakoondise järelkasvutreener Brit Baldishol. Valitsuse toetus võimaldab Hiina alaliitudel kogenud välismaistele treeneritele ja spetsialistidele suuri rahasummasid maksta ning seeläbi pikas perspektiivis oma konkurentsivõimet parandada.

Aastakümneid Hiina spordimaastikku valitsenud kinnisidee olümpiakuldadest on Pekingi olümpia triumfi ning sellele järgnenud leigenenud rahvusliku suhtumise järel taandunud ja asendunud huviga uue maailma spordialade vastu. Traditsiooniline, propagandatööristadena mõjuvaid robotsportlasi kasvatavate spordikoolide süsteem on iganenud ja selle asemel on ka Hiinas tõusnud au sisse uue põlvkonna spordistaar – aus, emotsionaalne ja mis kõige tähtsam, tõeline. Hiinal pole ennast enam vaja maailmale tõestada, mistõttu on olümpiamedalite väärtus hiinlaste jaoks teataval määral devalveerunud ja sihid on seatud riigi spordimajanduse arendamisele. Muutused Hiina ühiskonnas peegelduvad ka sealses spordisüsteemis. Varasemaid põlvkondi aheldanud ootustest vabanemine mõjub sportlastele kindlasti hästi, iseasi on see, kas president Xi järglane soovib spordi võimalusi samal moel ära kasutada.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: