"Kui rääkida spordiala arengust, siis oleme täitsa alguses. Esimestel Eesti meistrivõistlustel oli päris palju apsakaid, mida saab ka järgmisteks aastateks parandada," ütles Parkuuri Keskuse treener Imre Liivak Vikerraadio spordisaatele "Spordipühapäev".

"Kuna rahvas on alles peale kasvamas - meie oleme teinud trenne neli hooaega, Akros [Tartu võimlemisklubi] natuke kauem - noored alles kasvavad üles. Nad on vaevu 20-aastased. Me oleme päris alguses, aga päris tublis alguses."

Esimesed Eesti meistrivõistlused leidsid aset märtsis. See oli hea õppetund ka korraldajatele. "Eks võistlusi on olnud juba aastaid Eestis, aga meistrivõistlused võiks olla uhkemad ja ägedamad. Rahvast oli palju, segadust üksjagu. Kes, mis, kuidas edasi pääseb. Kõik oli reeglites kirjas, aga segadust oli hästi palju," tunnistas Liivak.

"Aga pilt oli äge! Rahvast oli justkui üle ootuste palju. Kuna meistrivõistluste puhul on rohkem norme täita, siis klubid nägid päris kõvasti vaeva, et saada kätte kõik litsentsid, nõuded, normid, dokumendid. Tuldi ja tehti koos ära.

Tartu võimlemisklubi Akros juhataja ja sportliku parkuuri eestvedaja Heigo Klaos täiendas, et võrreldes muu maailmaga on üheks meie kitsaskohaks rahvusvahelistele nõuetele vastava taristu puudumine.

"Meil nii Tartus kui ka Tallinnas on parkuurisaal, aga kui teha rahvusvahelise võimlemisliidu reeglitele vastav võistlus, siis see tähendaks kaht paralleelselt rada, mida kaks sportlast läbivad korraga. Need peavad olema täpselt samasugused. Seal on teatud pikkused, raskusastmed, erinevad takistused, mis peavad olema," selgitas ta.

"Meil praegu üheski paigas sellist võimalust pole. Nii et pidime [Eesti meistrivõistlusteks] ehitama täiesti nullist võistlustele sobiva raja sisesaali. Muidu teeksime seda hea meelega õues, aga tegime seda märtsis ja õues ei saa olla kindel, et ilm on hea. Tegime ta Tartus sise-skatepark'is."

"Põhimõtteliselt ehitasime ühe päevaga tellingutest ja igasugustest kättesaadavatest vahenditest parkuuripargi, kus olime suutelised tegema need võistlused. Äge oli veel see, et pealtvaatajaid oli hästi palju - üle kahesaja," rõõmustas Klaos. "Võistlejaid oli Eesti meistrivõistlustel 60 ja lisaks oli harrastajate võistlus, kus osales samuti üle 60 osaleja."

Numbrid teeb hinnatavaks asjaolu, et iga soovija peale ei saanud. "Eesti meistrivõistluste puhul oligi see, et osalemiseks tuli teha Eesti võimlemisliidu litsents, mille saamine on pisut keeruline, kuna tuleb leida spordiarst ja aeg jäi üsna väikeseks. Paljud, kes oleks tahtnud ja oleks võimelised osalema, kahjuks ei saanud seda litsentsi," jätkas Klaos.

"Seetõttu tegime ka harrastajate võistluse. Vaatepilt oli äge, tase kõrge. Väga pingeline lõpufinaalideni. Viimastel meetritel selgus alles võitja."

Juunis plaanivad Eesti paremad minna maailmakarikaetapile. Siis saab selgemaks, mida see Eesti tipp rahvusvahelises konkurentsis tähendab.

"Meie sportlased on juba käinud väljaspool. Meil on rahvusvahelise võimlemisliidu all, aga tegelikkuses on olemas ka parkuuri liiga, mis korraldab oma võistlusi. Seetõttu tekitab segadust see, et nemad on korraldanud Euroopa meistrivõistlused, mis tegelikult ei ole ametlikult... aga taseme poolest kindlasti väga kõva."

"Aga ametlikke võistlusi võib korraldada vaid rahvusvaheline võimlemisliit. Juba juunikuus oleme minemas maailmkarikaetapile Türki ja siis näeb kõige paremini, mis seis on," jätkas Klaos. "Aga praegu mitteametlikel Euroopa meistrivõistlustel saime kiirusrajal teise koha. Miko [Eha] sai teise koha."

"Seal oli nii, et üks inimene oli korraga rajal. Maailmakarikaetapid ja maailmameistrivõistlused toimuvad välitingimustes, kaks rada korraga. Praegu veel ei ole päris kindel, aga usun, et seis on pigem hea. Kui rääkida riikidest, siis kindlasti Euroopast Holland, Prantsusmaa, Belgia ja veel soojemad maad. Maailma mõistes Hiina, Ameerika ja Mehhiko - neid tegijaid on palju."