"Ikka judinad käisid läbi. Kohe, kui kolmene sisse läks, siis rahvas hõiskas ja plahvatas. Kohe tuleb endale ka energia," lausus Konontšuk intervjuus ERR-ile.

"Ma ei tea, kust ma selle enesekindluse sain, et teise viske võtsin. Lihtsalt sain palli, vaatasin korvi millisekundi, tegin otsuse, et viskan peale ja läkski sisse. Peale seda oli väga hea tunne."

"Siin saalis oli sinine meri ja mängu lõpus, isegi, kui see vahe oli nii suur. Kui mäng ära lõppes, siis rahvas oli ikkagi püsti ja karjus "Eesti! Eesti!". See tõmbas ka külmavärinad peale ja sügav kummardus Eesti fännidele, kes on siia jõudnud," kiitis Konontšuk.

Serbia juhtis vahepeal enam kui 40 silmaga ja võitis lõpuks 98:64. "Mina olengi sellisest tasemest unistanud. Et sellisel tasemel mängida. Aga on, kuhu minna veel. Peame paremaks saama: meeskondlikult, individuaalselt. Vaimselt tugevamad olema," sõnas ta.

"Kuidagi üritasime mängu ära mängida, ei olnud ühist rütmi. Mis puudutab mind ennast, siis ootusärevus oli suur. Omad mõtted käivad läbi. Skoori peale ma nii palju ei mõelnud, aga ei arvanud, et see nii ka lõppeb. Arvan, et oleksime saanud ikka paremini."

Kõik asjaolud Konontšukil põlve värisema ei pannud. "Mul endal on siht. Ma näen, et suudan sel tasemel mängida, tahan sel tasemel mängida ja ühel päeval ma mängin sel tasemel. Minul oli just selline leek sees pigem," sõnas ta.

"Tahadki näidata, mida tegelikult oskad. Nii hästi ei tulnud see seekord välja. See jääb natuke kripeldama, aga ei olnud midagi teha, tuleb lihtsalt see mäng seljataha jätta ja ülehomme juba Läti."