Kvalifikatsioonist teisena edasi pääsenud Eesti juunioride koondis esines finaalis kindlalt, teenides 25,100 punkti, mis oli kvalifikatsioonivõistlusel saavutatust 0,4 punkti võrra parem esitus.

Maailmameistriks tuli võimsad 26,600 punkti kogunud Bulgaaria, hõbemedali teenis Brasiilia koondis, kelle tulemuseks jäi 25,350.

Ka Itaalia koondis teenis 25,100 punkti ja kuigi Itaalia soorituse madalam osahinne andis järjestuses kõrgema koha Eestile, siis juuniorklassi võistlusel antakse sama punktisumma korral medal mõlemale võistkonnale.

Juuni alguses Tallinnas peetud Euroopa meistrivõistlustel jäi juunioride rühmkavakoondis kurikakavas ülinapilt medalita.

Eesti rühmkava koondisesse kuuluvad Anastasia Nemerovskaja, Alexandra Ivahnenko, Kristiina Jegorova ja Ekaterina Koržinskaja, Sofia Jakovleva ja Anna-Karolina Obolonina. Treenerid on Julia Tjomuškina ja Irina Stadnik.

Palju õnne, tegite Sofias fantastilise tulemuse. Kuidas sa treenerina rahul oled? Millised on emotsioonid?

Kõige-kõige säravam emotsioon oli muidugi peale võistlust, praegu on juba natuke selline arusaadavus, väsimus, aga me oleme muidugi väga-väga õnnelikud!

Mis käigu te juurde panite võrreldes Tallinnas toimunud EM-iga, kus näiteks selles viie rõnga harjutuses olite kuuendad ja nüüd tuli pronks ja palju kõvem punktisumma, pea kolm punkti rohkem?

Enne Euroopa meistrivõistlusi olime valmis samamoodi nagu praegu, enne maailmameistrivõistlusi. Lihtsalt võib-olla närv natuke vedas alt. Aga nüüd peale EM-i, peale ebaõnnestumisi võtsid tüdrukud ennast kokku ja läksid ja tegid… see oli lihtsalt super, kuidas nad tegid!

Kas trennis on ka nii hästi välja tulnud või see oligi see aasta momentum?

Trennis tuli väga hästi, me seal treenisime kolm või neli päeva ja siis ma ütlesingi Juliale – treenerile –, et vaata, neil tuleb iga kontrollkatse väga ilus, ilma kaotuseta. See ajas mind natuke närvi, sest see ei ole okei, kui sul on alati kõik väga hästi… aga nad tegid ära!

See oli kindlasti treenerina erakordne hetk vaadata, milline õnnestumine ja siis oodata neid punkte. Keri neid emotsioone veel natuke läbi.

Võistlesime ära, läksime tribüünide peale ja ootasime, kuus võistkonda oli veel. Just tulime, kui oli Ukraina, vist. Nad tegid väga hästi, aga lõpus tuli neil väike kaotus ja siis meil tekkis väike lootus. Nad said hinde ja see oli madalam [kui meil]. Siis tulid järgmised, itaallased, nende hinne olid samasugune ja neile pandi kolmas koht. Saime aru, et arvatavasti meie hinne on samasugune, aga ilmselt koondhinne on teistsugune ja me oleme jälle neljandad. Ausalt, me juba nutsime. Ma nutsin, sest sain aru, et oleme jälle neljandad.

Ja kui pärast meile meie spordidirektor Margot ütles, et juunioride võistlustel kui on ühesugused summad, saavad mõlemad sama koha. Siis ma ei uskunud! Ootasime kuni viimase võistkonnani ja kui tuli see ette, et me oleme kolmandad, siis me hüppasime ja karjusime! Tüdrukud istusid tribüünil, nad ei saanud aru. Ütlesin: te olete kolmandad, te olete kolmandad! Nad hüppasid ka, hakkasid nutma! See oli väga selline moment, mille jätan meelde.

Nii Eesti kui Itaalia mahtusid kolmanda koha positsiooni peale ära.

Jah, kuigi kui vaadata vanade reeglite järgi, siis meie koondhinne oli ikka suurem, see tähendab, kui isegi oleks vanade reeglite järgi, me ikka oleksime kolmandad.

Mis töö selle medalivõidu taga on?

Väga suur töö. Aasta aega treenisime seda rõngakava. Viis tundi päevas, mõnikord kaks korda päevas. Lisaks olid võistlused – mõned head, mõned ebaõnnestunud. Pettumus. Õnn. Kurbus. Siis jälle minek, et me teeme ja see oligi see tulemus.

See on vägev tulemus, saada 35 koondise seas pronksmedal. See annab ju palju lootust, et vaadata kolme aasta pärast olümpiasuunas?

Võib vaadata küll. (muigab)

Mis seda juunioride rühma veel edasi ootab?

Puhkus. Nad tundsid kergendust peale võistlemist, veel peale seda medalit. Neil nüüd tuleb hea puhkus kuu aega. Ja siis uue hooga, uued tasandid.

Sina puhkama ei saa minna, sest nüüd tuleb täiskasvanute MM?

Jah, meistriklassi rühmakoondis ootab meid juba. 26. juunil alustame treeningutega, nii et paar päeva on aega puhata.

See medal annab neile ka kindlasti palju motivatsiooni?

Kindlasti! Ma arvan, et see annab meile jõudu ja usku.