"Loomulikult ei saa öelda, et see on Jasikeviciuse tiitel. See on ikkagi Jasikeviciuse ja terve meeskonna tiitel, mida rõhutas ka Jasikevicius oma esimestes emotsioonides väga hästi. Ta tunnistas mängujärgses intervjuus, et on kaua oodanud seda esimest tiitlit treenerina. Ta on rääkinud sellest, kui suuri pingeid see tema peale tegelikult ikkagi pani, mida ta enne väga ei tahtnud tunnistada ja kuhu ta enne ei tahtnud selle jutuga minna," alustas Paju.

"Aga see natukene hinge läinud lause, mis mulle sellest intervjuust meelde jäi, oli Jasikeviciuse lause, et need kutid olid need, kes selle lõpuks ära tõid. Ehk siis väga raske on lahutada nüüd kuidagimoodi Jasikeviciust sellest meeskonnast. Muidugi on tema lõppvastutaja, muidugi oli tal tohutu roll, muidugi on ta treener, kes paneb meeskonnale tohutu pitseri, alustades meeskonna komplekteerimisest kuni igapäevaste detailideni."

Jasikeviciusest sai alles neljas mees ajaloos, kes kroonitud Euroliiga võitjaks nii mängija kui treenerina. Leedu korvpallilegend võitis mängijana Euroliiga neljal korral, treenerina mängis ta finaalis teist korda, kui kaotas 2021. aastal Barcelonaga Anadolu Efesele.

"Erinevalt mõnest teisest Final Four'i jõudnud treenerist on Jasikevicius treener, kes ka taktikalistes nüanssides nii mängu eel kui ka mängu sees omab ikkagi väga suurt mõju sellele, mida meeskond väljakul teeb. Ta ei jäta kõike ainult mängijate hooleks, vaid on väga palju detaile. Tema muster ja käekiri ka sellel Final Four'il on ikkagi ekstreemselt hästi näha. Kui me vaatame kasvõi seda, kuidas Fenerbahce mängis ja millistele detailidele kaitses või rünnakul rõhku pani, siis seda oli väga hästi näha, isegi kui Jasikevicius ise on tunnistanud, et neid detaile on aastate jooksul vähemaks jäänud. Minu meelest olid Jasikeviciuse detailid ikkagi võidu peamised võtmed."

Delfi spordiajakirjaniku Ats Kuldkepi sõnul said Fenerbahce meeskonnas kokku mitmed mängijad, kelle karjäär oli Euroliiga tasemel seni tiitlita ja Jasikeviciuse puhul kehtis treenerina sama loogika. Kas mõnel varasemal hooajal on leedulasel Final Four'is olnud käes paremad kaardid kui sel aastal?

"Noh Jasikevicius ilmselt mõtles oma Barcelona aega, aga öelda, et tal nüüd väga halvad kaardid olid, seda ei saa ka öelda. Kui nüüd vaadata seda hooaega tervikuna, siis see on olnud ikka nagu Ameerika mäed. Hooaja kolmandal minutil jäädi ju ilma meeskonna kõige tähtsamast mängijast Scottie Wilbekinist. Just tagaliinis oli hooaja jooksul tohutult vigastusi. Ilmselgelt oli seal kõvasti navigeerimist, otsimist ja kannatamist, et see põhihooaeg kuidagi ära kesta ja see lõpuks lõpetati nii kõrgel kohal, et see oli mõnes mõttes ikkagi suur ime. Ja loomulikult tunnustus kindlasti ka treenerile endale," selgitas Paju.

"Kui veel koosseisust rääkida, siis jah, keskmängija koha peal ei olnud sellist domineerivat mängijat, aga nagu nägime Final Four'is, siis sellised mängijad nagu [Khem] Birch ja [Nicolo] Melli näitasid väga hästi, et nad on põhjusega Jasikeviciuse valikusse osutunud. Unelmate meeskonnas oleks Jasikeviciusel kindlasti rünnakul osavam tsenter, aga seal klubis ei käi asjad nii nagu Olympiakoses või Panathinaikoses, kus veel viimasel hetkel enne hooaega väravatakse juurde Cedi Osmani sugune staar."

Finaalis kaotusega leppima pidanud Monaco on kinnistanud ennast Euroopa korvpalli tippseltskonnas. Millest jäi neil otsustavas mängus puudu?

"Nii nagu läks neil poolfinaalis Panathinaikose vahetava kaitse vastu raskeks, läks neil ka Fenerbahce vastu raskeks. Ikkagi ei leidunud piisavalt palju mehi, kes oleksid suutelised selle vastu edukad olema. Mike James mingi maani suutis, samas andis terve finaali peale ühe resultatiivse söödu. Just selle hooaja vaates oli James väga-väga kehv. Jamesi kõrval vajusid või kustusid päris paljud mehed Fenerbahce surve all ära. Nii et mul on tunne, et seal lõpuks said Monacol relvad ikkagi otsa. Just sellise Fenerbahce kaitsemängu vastu," märkis Paju.