Mida toob ROK-ile uus, esimene naissoost president?

Ma arvan, et ei ole vahet, kas tegemist on mehe või naisega, aga oluline on see, et kindlasti saab ROK uue hingamise. Ma arvan, et väga tähtis on, et meil on tegemist juhiga, kes on öelnud, et tema jaoks on tähtis sportlane. Ta on lubanud sportlaskomisjoniga koos väga palju asju otsustada ja ka sportlaste vaimne tervis. Ma arvan, et see on sellele sajandile kohane. Me tegeleme asjadega, mis on päriselt olulised nendele, kes on peategelased. Need ei ole gladiaatorid, keda me kõrvalt vaatame ja seejärel unustame, vaid need on pärisinimesed ja et neid koheldakse hästi.

Paljude jaoks oli üllatus, et valimine lõppes kohe esimese vooruga. Oodati, et võib-olla tuleb kuus vooru. Seitse kandidaati, põnevust palju. Aga Kirsty Coventry võttis 49 häält, mida oli vaja. Järgmine oli Juan Antonio Samaranch juunior 28 häälega, siis Sebastian Coe kaheksa häälega ja teised juba vähemaga. Kas see oli teile üllatus?

Tegelikult ei olnud! See natuke näitab seda, et ROK on väga selline, ka konservatiivne organisatsioon. President Thomas Bachi soosik esimeses voorus selle võidu tõepoolest võttis. Ma arvan, et siin oli kindlasti ka abi sellest, et Thomas Bach oli teinud oma selge eelistuse. Ma ei arvanud, et neid voore läheb vaja nii vähe ja see oli ka napp - täpselt nii palju neid hääli ka vaja oli. Aga seda hirmu ka ei olnud, et need hääled väga pihustuvad. Ma olin võib-olla natuke üllatunud, et David Lappartient nii vähe hääli [Lappartient teenis neli häält - ERR]. Minu meelest oli tal läbipaistvusele ja efektiivsusele orienteeritud programm ja ma väga hindan seda, mida ta on teinud UCI-is. See, kuidas rattasportlased kaasavad ka erivajadustega sportlasi oma tavalistele võistlustele - see on olnud väga sümpaatne ja lugupidamist vääriv. Aga muidugi - kui ise oleks saanud hääletada, siis oleks hääletanud Sebastian Coe poolt, kel on kõige selgem seisukoht Venemaa ja Valgevene sportlaste küsimuses, mis tõenäoliselt saigi talle ka saatuslikuks.

Mis on uuel presidendil kõige suurem väljakutse, kui ta juunikuus postile asub?

Nagu ikka - raha on vähem kui loodetaks. Paljud sponsorlepingud lõppesid, sest meil on nüüd järjest olnud olümpiamängud Aasias. Seal olid ühe stiiliga toetajad-ettevõtted, nüüd on vaja Euroopas ja Ameerikas leida mängudele toetajaid. Need on teistsugused ettevõtted, see pööre tuleb teha. Ja lubadused tuleb ellu viia. Sportlaskomisjon peab nüüd tundma, et nemad on need, kes seda mängu juhivad.

Ja lõpetuseks - millal võiks tulla uus ROK-i president Eestisse ja millal hakkab Eesti nendel valimistel oma häält omama?

Vot see teine küsimus on huvitav. Üsna lihtne on minna kohale Lausanne'i, suhelda. Me oleme täna ka nende olümpiakomiteede ridades, kes tehisintellekti küsimusega seotud töörühmas osalevad. Me oleme Euroopa olümpiakomiteedes olnud päris aktiivsed viimane pool aastat. Põhjamaadega koos suutsime teha nii, et uues täitevkomitees on kõik põhjamaalased sees, aga näiteks serblased-ungarlased ei ole - jällegi seesama venelaste-valgevenelaste osalemise küsimus. Aga eestlase saamine ROK-i liikmeks... no kuulge, soomlastel on kaks: Emma Terho, Sari Essayah. Leedulastel on seal liige. Meil on üldse läbi ajaloo olnud ainult kaks - Joakim Puhk ja Friedrich Akel - ja see oli väga-väga ammu. Ma arvan, et see süsteemne töö algabki osalemisest töörühmades, sidemete loomisest ja kunagi, ma usun, keegi eestlastest sinna jõuab.