140 aasta jooksul on Pärnus üles kasvanud mitu põlvkonda pühendunud sportlasi ja treenereid. "Väga uhke tunne," ütles kahekordne olümpiahõbe Jüri Jaanson. "Eks ta üks vinge sõit on olnud ja selline ajastute vahetumine. Riigikord on vahetunud, ajastu on vahetunud. On ka sõudmine tohutult uuenenud. Ka Pärnu jõe peal on elu arenenud, ka meie tulemused, sõudmistulemused on arenenud."

Tõnu Endrekson ütles, et Pärnu sõudmise erilisus tuleneb jõest. "Tõenäoliselt on süüdi paljuski ka Pärnu jõgi ja suur lai jõgi sõudmiseks," ütles olümpiamängudel hõbeda ja pronksi võitnud sõudja. "Suur faktor on treenerid. Meie hulgast lahkus Mihkel Lepik, minu pikaaegne treener, täielik sõudefanaatik. Sellised fanaatikud treenerid toovadki sportlased sõudmise juurde ja ka tippu."

Eesti kõige pikaaegsem sõudetreener, olümpialasi treeninud Matti Killing ütles, et eestvedajatest sõltub tõesti palju. "Pärnul on ilmselt vedanud, et on olnud head treenerid," sõnas Killing. "Kui mina alustasin 1967. aastal treeneritööga, siis oli võib-olla neid spordialasid vähem. Erinevus tänapäeval on jälle seda, et neid alasid on niivõrd palju, lastel on valikut ja jääb selline mulje ka, et sõudmine on raske spordiala ja siia tulevad ikka väga tõsised fanatid."

Siiski arvab Killing, et järelkasvu on peale tulemas küll ja kui tänastel noortel jätkub kannatust, võivad ka medalid tulla. Sõudmisega tegelenud ütlevad, et see on palju enamat kui vaid sport.

"Mina sündisin tänu Pärnu sõudmisele, sest et minu vanemad kohtusid sõudmistrennis 60 aastat tagasi ja läbi selle ma olen ka jõudnud nii-öelda selle spordiala juurde. See on mul DNA-s," ütles sõudeveteran Tiina Villsaar. "Pärnu sõudmine ei ole kindlasti ainult sport, et see on laiem kogukond, sõpruskond."

Jüri Jaanson ütleb, et üks asi on siiski puudu. "Meil sõudjatel on puudu olümpiavõit. Keegi peaks selle ära tegema," ütles ta."