Iraklis on viimase nädala jooksul kaotanud kolm mängu, millest kaks lõppesid lisaajal. Lisaks Tartule sai Iraklisest ühe punktiga jagu ka Varssavi Dziki. "Taktikaliselt tegime esimesel poolajal vigu, mitte liiga palju teisel poolajal, aga andsime Tartule mängutunnetuse. Kahjuks selles osas me ei olnud liiga head. Peaaegu kolmas mäng järjest lisaajal, midagi peame kindlasti muutma," sõnas Lukic kolmapäeval ERR-iga rääkides.

55-aastane serblane on ligi 20 aastat treeneriametit pidanud Venemaal. Aastatel 2006-08 juhendas ta Moskva CSKA duubelmeeskonda ning oli 2008-14 ja 2017-24 VTB Ühisliiga meeskonna Nižni Novgorodi peatreeneriks. Alates 2021. aasta oktoobrist on ta juhendanud ka Venemaa meeste korvpallikoondist.

"Me ei saa [rahvusvahelistel turniiridel] osaleda, keskendume praegu noortele mängijatele, üritame neile võimalusi anda. See ei ole kerge," rääkis Lukic elust Venemaa koondise lootsina. "Mõned neist kannavad VTB liigas oma meeskondades suuremat rolli, mõned aga mitte. Noorematel pole palju mänguvõimalusi, seega organiseerime sõpruskohtumisi. Arvan, et sport peab olema üle kõige: meil pole aega nutta."

Lukici sõnul ei ole ta viimasel ajal saanud ookeani taga mängivate Venemaa parimate korvpalluritega koostööd teha. "On palju talendikaid korvpallureid, kes mängivad USA-s ja seda probleemi NCAA lepingutega teavad Euroopas ilmselt kõik. See on väga suur probleem: noor tuleb, aga tean, et poole aasta või aasta pärast saab ta USA-st hea pakkumise ja teda ei saa takistada. Kogu Euroopal on see mure, mitte ainult Venemaal. Valmistame ette teisi mängijaid. Kui see tulevikus muutub, siis muidugi teeme nendega koostööd, aga praegu me nendega FIBA akendes ei arvesta," sõnas ta.

Lukici sõnul oodatakse pikisilmi, et Venemaa lubataks tagasi rahvusvahelistele turniiridele. "Ootame seda, aga see ei sõltu meist. Ootame, valmistume, aga me ei tea. Lootus sureb viimasena!"

Kogenud serblase sõnul tekitab Venemaal töötamine küll mõningaid raskusi, aga tagasi astuda ta mõelnud ei ole ning ka moraalseid küsimusi agressorriigis palga teenimine nähtavasti ei tekita. "Olen Serbiast ja tean, kuidas on töötada riigis, mis on sõjas. Praegu ei ole kerge, reisimine on raskendatud, aga on olevik ja tulevik. Minu jaoks on tähtis korvpall. Aitan mängijaid nendel rasketel hetkedel. Tagasi astumine oleks minu jaoks piinlik," sõnas Lukic.

"Hakkasin [Venemaa] mängijatega koostööd tegema siis, kui saime FIBA võistlustel osaleda, alustasime toona EM-akent väga hästi. Siis visati meid välja. Tagasi astumine oleks kohustuste eest põgenemine. Kui praegu tagasi astuksin, tunduks see, nagu põgeneksin millegi eest. Ma ei põgenenud ka siis, kui minu riigil olid probleemid. Ma ei tee seda ka Venemaaga," lisas serblane.