Saates vastasid Differt ja Maasik muuhulgas küsimustele, kui vanalt ja kuidas nad üldse spordini jõudsid; kas algusest peale on olnud soov saada tippsportlaseks; kuidas ületada tekkivaid kahtlusi; kuidas hoida motivatsiooni; kuidas on kodune konkurents teekonda mõjutanud; kas sportlaste vanust peaks rõhutama; mis on vanusega kaasa tulnud oskused või mõtteviisid; kuidas tasakaalustada sportlaskarjääri ja tööelu; kas ja kuidas toetab töö sportlikku arengut; kuidas töökaaslased ja ülemus suhtuvad sportlikesse püüdlustesse; millist nõu anda noorematele sportlastele, kes tunnevad, et edu on liiga kaugel või võtab liiga kaua aega.

"Ma tegin oma meelisalasid kuni 19–20-aastaseni, kui tulid töö, kool, muud huvid – nagu ikka sellises vanuses on selline kriitiline hetk, kus paljud ära lõpetavad, siis nii ka mina tegin pausi," jutustas Maasik, rääkides, et unistus saada tippsportlaseks oli tal algusest peale. "Usk ja unistus oli veel palju tugevam väiksemana kui praegu täiskasvanu, realistina. Väiksena ikka öösel äratasid vanemad üles, et olümpiamängude mingisugust võistlust vaadata, sport oli minu jaoks enam-vähem ainuke mõte, et ikka õudselt tahaks teha ja tahaks ikka olümpiavõitjaks saada. Mingil hetkel lihtsalt elu läks nii, nagu vahel läheb. Teised asjad tulid peale. Unistus võib-olla oli tõesti väga varakult, aga usk sellesse kadus ühel hetkel ära. Nüüd on usk enda võimetesse ja sellisesse heade tulemuste saavutamisse uuesti tagasi tulnud. Võib-olla mitte sellisel sinisilmsel kujul nagu väiksena, aga siiski on olemas."

"Ma arvan, et see unistus on jah olnud, aga pigem võib-olla mulle lihtsalt meeldis sporti teha, mulle meeldis trennis käia," arutles Differt. "Loomulikult mulle meeldis võita ka, sest ma ei osanud kaotada. Aga ma ei mäleta, et ma oleks nii väga unistanud olla kindlasti seal maailma tipus. Aga ma tahtsin medaleid, medalid on mulle kogu aeg meeldinud. Järelikult see ikkagi oli viide sellele tippsportlasele. Aga ma ei ole joonistanud kuskil pilti, mina olen seal pjedestaali kõige kõrgemal astmel."

"Küll aga näiteks ma mäletan seda, et lapsena sai päris palju ka telekasporti vaadatud, sest minu meelest meil telekas muud ei näidatudki kodus kui ainult sporti. Ja siis näiteks vaatasime, kuidas Kristina Šmigun suusatas, võitis, siis läksime ka vanematega suusatama ja mina pidin alati olema Kristina Šmigun, kes võidb ja isa või ema, siis pidi mängima tavaliselt mingeid norrakaid – alguses Bente Skarit, hiljem siis Marit Björgenit, aga Kristina Šmigun pidi võitma," meenutas Differt lõbusalt. "Ma arvan, et elu on hästi palju õpetanud kaotama, lapsena ma tõesti ei osanud. Aga mu isa, ma ei tea, kas ta siis alateadlikult või teadlikult tegi seda, aga me mängisime kodus hästi palju lauamänge ja tema lemmikmäng oli "Reis ümber maailma". Selle õige reegliga, et kui kaks nuppu satuvad ühele ruudule, siis see esimene lükatakse. Ma siis natuke kannatasin, seda aga kui ikka väga palju see nupp koju läks, siis ma ei tahtnud enam edasi mängida ja siis natukene kodus uksed ka paukusid. Järgmine päev võtsime uuesti selle mängu, mängisime jälle ja natukene niimoodi õpetati seda kaotamist. Ja tegelikult ju sport õpetabki kaotamist. Ma olen endiselt seda meelt, et üks kaotus õpetab palju rohkem kui kümme võitu."

Millal on olnud need hetked karjääris, mis on pannud kahtlema, kas ma üldse suudan kunagi tippu jõuda ja kuidas neid kahtlusi ületada? "Mina olen sellist eesmärgistatud ja järjepidevat sporti ära lõpetanud kolm korda kindlasti ja see kõik on olnud ei mitte mingil muul põhjusel, kui usu kadumise tõttu sisuliselt," tunnistas Maasik. "Mitte sellel põhjusel, et näiteks ei meeldiks teha. Ikkagi see eneseusk. Esimene kord oli siis, kui ma kergejõustiku ära lõpetasin umbes 20-aastasena. Ka võib-olla tekkis selline hetk, kus natukene mingi vigastus lõi välja, tulemused nii hästi ei tahtnud paraneda, kindlasti muud huvid tekkisid ka, aga tundus jah, et ei ole seda väljavaadet, kuidas edasi või endal võib-olla ka arusaama, mida ma peaksin tegema selleks, et saada paremaks."

"Ja hiljem, kui ma kuskil 21-aastasena pikamaajooksu juurde jõudsin läbi rahvaspordi, siis oli samamoodi. Paar aastat niimoodi lihtsalt seltskonnaga rahvaüritustel käies ja niisama lõbust võisin seda teha, aga siis tundus ikkagi, et oi-oi, nüüd läheb natukene liiga raskeks või tõsiseks, endal hakkasid mingisugused ootused tekkima oma tulemuste osas ja kuidas ma need nüüd siis täidan või mis ma selleks tegema pean, ah lihtsam on võibolla loobuda," jätkas Maasik. "Ja kolmandat korda ma alustasin uuesti ja lõpetasin uuesti. Lõpuks viimased viis aastat ma olen suutnud järjepidevalt ja eesmärgistatult seda asja teha. Ma arvan, et see võti, miks ma olen seda nüüd vähe edukamalt ja järjepidevalt teinud, ongi olnud see, et ma peale neid mitmeid lõpetamisi mõtlesin vähe tõsisemalt läbi, miks mulle meeldib seda sporti teha. Teiseks, kuidas ma võiksin nende tulemusteni jõuda ja millega ma üldse tegelen ja mida ma teen. Ja siin ka selline baas, millele su usk siis baseerub, mingisugused tegevused, mida sa hakkad tegema. Mitte lihtsalt selline lootus, et äkki juhtub midagi. Siis on seda usku palju lihtsam hoida, ma arvan."

"Mulle tundub, et mul vist nii palju pole see ära kadunud, et ma oleks ära suutnud lõpetada või siis ma lihtsalt ei ole osanud sellelt rajalt maha tulla. Loomulikult on olnud hetk ee, kui oled mõelnud, kaua veel," rääkis Differt. "Mäletan kunagi jäi kõrvu selline lause, et kui 25. eluaastaks pole midagi saavutanud, siis pole mõtet edasi teha. Siis kui mõtled, et ma olen juba 28, natuke ikka midagi olin saavutanud, sest tegelikult ma ju saavutasin noorteklassides päris mitu tiitlivõistluste medalit ja ma arvan, et mind hästi palju päästsid kõik need aastad, kui mul ei õnnestunud naisteklassis koondisesse pääseda. Mind päästsidki võib-olla U-23 EM ja universiaadid. See andis mingit niisugust motivatsiooni pingutada ikkagi edasi."

"Aga pigem võib-olla raskeks läks seal kuskil 30-ndate alguses või enne 30-aastaseks saamist. Kui tekkis ka mõte, et jälle maikuu käes ja EM-ile ja MM-ile jälle asja pole, mis ma siis nüüd oma eluga peale hakkan," muigas Differt. "Aga suvi tuli vahele ja siis tegin kogu aeg trenni edasi, sest mulle lihtsalt meeldis. Mulle meeldib see adrenaliin, mida vehklemine pakub ja kõik need head tunded, mida üldse sport tekitab. Ja ma lihtsalt ei osanud sellelt ree pealt maha tulla. Ja otseselt mu kõrval ei ole olnud kunagi inimesi, kes oleks öelnud ka, et kaua me teeme seda asja, hakkaks nüüd normaalset elu ka lõpuks elama. Pigem kogu aeg see suhtumine oli hästi toetav perekonna poolt, treeneri poolt, sõprade poolt. Selles mõttes mul ei ole tekkinud kordagi seda, et nüüd täiesti paneks need relvad nurka ja aitaks küll. Selles mõttes see usk ei ole kadunud."

Natuke siis nii-öelda lolli järjekindlusega? "Teen ikka edasi, mis sest, et kõige suurema perspektiiviga seda asja teised kõrvalt ei läinud," naeris Differt. "Aga ju ma siis ikkagi iseendasse mingil määral uskusin."

Millist nõu noortele sportlastele, kes tunnevad, et edu on natukene liiga kaugel või võtab liiga kaua aega? "Noortele nõu anda on väga keeruline, sest ma ise kujutaks ette, et ma võiksin väiksele Laurale igasugust nõu anda, aga ta ei võtaks seda kuulda," muigas Maasik. "See on üks selline maailmamüsteerium, kuidas noorele inimesele seda elutarkust õpetada, mis ta ainult oma kogemusega saab. Ma arvan, et ainuke nõuanne ongi see, et kogu kogemusi ja õpi ja proovi. Võib-olla üks asi, mida ma oskaks veel öelda, on see, et võiks üritada välja tulla sellest soovist midagi hästi kiiresti saavutada või tõestada ja rohkem mõelda selle peale, miks sulle seda sporti meeldib teha. Sest lõppkokkuvõttes, kui sa tahad seda hästi teha, siis esiteks, valemi üks osa on see, et sa pead seda kaua tegema, sest kui sa teed seda ainult paar aastat ja lõpetad ära, siis niikuinii sama oma võimete tipule ei jõua. Nüüd, kui sa tahad seda kaua teha, siis selleks pead sa ikkagi leidma enda jaoks sellise mõtteviisi, et sulle see meeldib. Ja ikkagi see protsess, see igapäevategevus. See, et võitmine meeldib, võib sind ka kannustada edasi, aga põhimõtteliselt sulle peaks ikkagi meeldima miski selle protsessi juures – on siis need sõbrad, see seltskond, mis sa sealt saad, võib-olla see on enda proovile panemine, füüsiline liigutamine, mis iganes sa enda jaoks välja mõtled. Aga lihtsalt kuidagi omale maha müüa see idee, mis seal spordi juures see lahe asi ikkagi on, mis sul silma särama paneb ja mis sulle selle juures meeldib. See võimaldab sul ka siis kauem seda teha. Kui sa ühe asjaga ikkagi piisavalt kaua tegeled, kas siis sport või mingi eriala, kui sa ikkagi juba 10–20 aastat sellega tegeled, küll sa siis suhteliselt hea tulemuseni lõpuks ikka jõuad. Ei ole mingit sellist asja, et üks saab ja teine ei saa – kui sa ikkagi pingutad ja natukene töötad selle nimel, küll siis saab."

"Just. Ongi see pühendumine – kui sa ikkagi pühendud sellele asjale, siis need tulemused peavad ikkagi lõpuks tulema üht- või teistviisi," nõustus Differt. "Ja nagu Laura ütles, seda protsessi tuleb nautida. Kui see sulle meeldib, siis ei saa juhtuda nii, et tulemused ei tule. Kui sulle see ikkagi ei meeldi ja kui sa ei anna endast kõike, siis võib juhtuda nii, et midagi jääb kuskilt lõpuks puudu. Aga kui ise teha kõik ära, siis midagi ilusat ikka tuleb."

Kuula kogu vestlust juuresolevast klipist, R2 kodulehelt, Eesti Raadio äpist või Spotifyst!

* * *

"Spordis ainult tüdrukud" on ERR-i sporditoimetuse taskuhäälinguvormis saade, kus naisspordiajakirjanikud vestlevad erinevatel teemadel naistega spordis ja spordist. Saatejuhid on Debora Saarnak ja Maarja Värv, helirežissöör Algis Pauljukaitis.

Kui sul on saatejuhtidele küsimusi või ettepanekuid, milliseid teemasid võiks lahata ja keda külla kutsuda, siis kirjuta meile aadressil [email protected].