Henri Drelli lugu algab nagu tuhanded omataolised. Tallinnas sündinud ja Kristiines üles kasvanud kutt läheb üheksaselt esimesse korvpallitrenni, unistab korvpalistaariks saamisest, nopib Audentese särgis enesekindlust ning Kalev/Cramo ridades juba karikaid ja medaleid.

Ometi jäi energiat üle ka pahandusteks. "Me olime esimeses klassis ja käisime vanades majades lihtsalt jõlkumas. Ja siis ühe vana maja juures /.../ tegelikult seal keegi elas sees veel, aga me ei teadnud. See tundus nagu mahajäetud maja ja mis me tegime? Kividega kõik aknad sisse ja siis mingi vend jookseb majast välja vitsaga," meenutas Drell. "Ja kutsus politsei ja see oli nagu päriselt, politsei pani autosse ja läksime ülekuulamisele."

Drell arenes korvpalliväljakul jõudsalt ning tõusis 15-aastaselt välisklubide radarile. Kosilasi oli nii Itaaliast kui Hispaaniast, aga eestlane sõlmis 2016. esimese välislepingu Saksa tippklubi Brose Bambergiga ja alustas mängimist sealses noortemeeskonnas.

Tema vanemad Marelle ja Harri olid omal ajal ise ka tippkorvpallurid ning ütlesid, et poja Saksamaale viimine oli raske samm nii Henrile kui ka neile. "Ma mäletan, kui me siis esimest korda läksime juba teda sinna viima, et ta jääb sinna meist maha. Täitsa nutumaik ja pisarad olid silmas meil ära tulles ja oli ka temal," ütles Harri Drell. "Ikkagi see harjumine ja igaõhtune helistamine ja rahustamine, see võttis ikka väga-väga kaua aega."

"See on ju loobumine kõigest muust - oma sõpradest, kes sul Eestisse jäid, mis iganes pidustustest, mis noori ikkagi ju himustavad ja meeletu distsipliin," sõnas Marelle Grünthal-Drell.

Et poja karjäärile ka teistpidi kaasa elada, hakkab ema Marelle umbes sel ajal pidama arhiivi, kuhu talletab hoolikalt kõik Henri tähthetked. "Ees on sisukord. Näiteks NBA Global Camp (ülemaailmne talendilaager - toim), sinna kutsuti 2018. aasta juunis. Ja tuttavad toovad mulle erinevaid väljalõikeid, kellel käivad ajalehed," selgitas ema Marelle.

Raskele algusele vaatamata näitab nooruke eestlane Saksamaal Euroliiga meeste vastu ilusaid liigutusi, saab kutseid USA ülikoolidesse ja NBA suvelaagritesse. Kui keskmine Eesti noorkorvpallur on pigem aeglase arenguga ja tagasihoidlik, siis Drelli stiil on bravuurikas. Vahepeal Itaalia kõrgliigasse tõusnud eestlane raiub järjekindlalt, et siht on jõuda ühel päeval maailma kõige kõvemasse liigasse NBA-sse.

Tema nooruspõlve treener Marko Parkonen ütles, et esialgu oli uskujaid vähe. "Olgem ausad, see tõenäosus on ikka väga väike sinna jõuda. Eriti veel eestlasel, aga tema väljaütlemised olid ka sellised, et see jättis mulje, et ta on lihtsalt üleolev ja et teda ei koti, ta läheb, pillub niisama sõnu," selgitas treener.

Kuigi Itaalia klubis oli ka säravaid hetki, siis mitme treenerivahetuse ja konflikti tagajärjel järjekordse meeskonna lootsiga kuivab mänguaeg kokku. Teisel hooajal Itaalias saab eestlasest pingipoiss ja fännide peksukott.

"Mädanesin konkreetselt. Ma näen siiamaani õudusunenägusid sellest kohast," rääkis Drell oma kogemusest Pesaro meeskonnas. "Näed unenäos, et oled kinni seal ja miks ma siin olen. Ma ei saa ära enam. Ja näen neid nägusid, kes seal olid ja see fännibaas, kes tegelikult vihkas reaalselt. Enda fännid vihkasid mind, see oli jõhker."

19-aastaselt Itaaliasse siirdunud korvpalluri jaoks olid need tõeliselt mustad aastad. "Mul ei ole diagnoosi küll, aga ise arvan, et sel ajal /.../ mul oli ikkagi mingi depressioonilaadne. Väga-väga must auk, ikkagi musti mõtteid oli," sõnas ta.

Drell mõlgutas mõtteid alla anda ja kodumaale naasta, aga klubide pakkumised jäävad kesiseks ja – nagu ta takkajärgi tunnistab – mõjusid suisa solvanguna. Eestlane vahetab agenti ja saab 2022. aasta algul üllatuslikult kutse Ameerika G-liiga klubist Windy City Bulls. Palgad ja olme on Põhja-Ameerika tugevuselt teises sarjas küll NBA-ga võrreldes kasinamad, aga see on soodne hüppelaud kõrgeimale tasemele

Windy City on kuulsa Chicago Bullsi tütarklubi ja eestlane saab seal üheks põhimängijaks. Kaks meetrit ja kuus sentimeetrit pikk ääremängija teeb korralikult skoori, aga tema eriliseks relvaks kujuneb hoopis kaitsetöö, mida Drell paistab ka ise mäng-mängult enam nautivat.

"Kõige tähtsamad mehed on need, kes viskavad palle korvi," ütles korvpallitreener Andres Sõber. "Selle järgi hinnatakse, aga see omadus, et sa võtad kaitses vastaselt palli ära, see on natuke harukordsem värk. Ja seda Drell oskab eriti hästi. Sa võtad paar palli ära mõnelt healt mängijalt ja sul ongi selleks õhtuks töö tehtud."

Vahepeal esindab Drell ka Eesti koondist, mille tuumiku moodustavad samasugused uljad noored kutid. Mitme ilusa mänguga Euroopa meistrivõistlustel, näiteks superstaaridest kubisevate Itaalia ja Kreeka vastu, ületatakse ka rahvusvaheline uudiskünnis ja võidetakse fännide südamed.

Isiklikult täitub Drelli jaoks suur unistus aga täpselt aasta ja 11 kuud pärast USA-sse kolimist, kui ta saab kutse peatreeneri kabinetti. "Siis ma mõtlesin, et nüüd on küll, pean koju tagasi tulema. Aga siis läksin sinna kontorisse ja [Windy City peatreener Henry Domercant] ülitõsiselt ütles, et täna pakub sulle Chicago Bulls NBA lepingut," meenutas Drell.

"Ma mõtlesin, mida sa ajad, hea nali küll, aga mis tegelikult on. Ja siis seal oli meie asespordidirektor Josh Malone. Ta ütles, et tegelikult ka, täna on see päev, kui sina sõlmid oma esimese NBA lepingu," jätkas ta. "Ja ülejäänud on ajalugu."

Eesti aja järgi 15. märtsi varahommikul teebki tol hetkel 23-aastane Henri Drell ajalugu, olles Martin Müürsepa järel teine eestlane NBA-s. Debüütmängus Los Angeles Clippersi vastu läheb esimene vise küll kõvasti mööda, aga noormängija kogub end ja paneb mõned minutid hiljem esimese palli korvi.

Umbes kuu aega hiljem usaldati ta platsile 23 minutiks ning Drell lõpetas Washington Wizardsi vastu üheksa punkti, kahe lauapalli, kahe vaheltlõike, bloki ning resultatiivse sööduga.

"Ma olen NBA fänn. Ma olen NBA fänn, ma jälgin seda iga päev. Chicago Bulls ja Michael Jordan - kui räägiti Michael Jordanist, et enne teda oli Chicagos (maffiaboss - toim) Al Capone. See, kes lõikas kõrid läbi ja võttis rahad ära. Pärast seda tuli Michael Jordan, siis tuli kuus võitu," rääkis Andres Sõber. "Ja ühel päeval Henri Drell on seal, see on müstika."

Drellil on niinimetatud kahepoolne leping, mis tähendab, et teda võidakse liigutada põhi- ja tütarmeeskonna vahel, aga eestlane treenib koos korvpalliilma superstaaridega ja elab suurklubi rütmis.

"Sind hoitakse nagu kuldmuna seal. Inimesed on vastutulelikud ja superstaarid eriti veel, need on väga normaalsed vennad," sõnas Drell. "Andre Drummond on ikkagi hea sõber ja hoidis meid. Jevon Carter, Javonte Green."

Kuigi ta nuusutas ka Euroopas tipptaset, on Chicago Bullsi eest mängimine kui öö ja päev. Alates 20 000 inimest mahutavast korvpalliareenist, sõna otseses treenerite armeest, kes jälgivad personaalselt iga mängija sammu ja põrgatust, ning lõpetades glamuuriga väljapool trennisaali.

"Hotellid on viietärni hotellid. Eralennukid, erabussid, eraautod. Suurenenud turvameetmed, see on päris teistsugune maailm. Ma ei oskagi kirjeldada kõike, sa pead ise nägema seda," rääkis Drell, lisades, et ei ole maailma rikkaimas korvpalliliigas veel elumuutvat palka teeninud. "Ma olen ikkagi NBA-s [alumisel tasandil]. Oleks ma superstaar, siis kindlasti. Ma ei ole kuhugi kindlustatud veel, ikka hindu vaatan poes."

Kõik annavad aru, et üks asi on jalg ukse vahele saada, aga hoopis teine NBA-s ka päriselt kanda kinnitada ja rohkelt mänguaega saada, mis omakorda tooks ka märkimisväärse tasu. Just järgmine hooaeg saab olema läbimurde osas ülitähtis.

Andres Sõbra sõnul ei ole 24-aastane eestlane teistest NBA palluritest kuidagi halvem. "Kui ma vaatan neid mängijad, kes ta kõrval on Chicago Bullsis või ka teistes klubides, Drell ei ole kehvem nendest. Aga see kogemus tuleb aastatega. Aga kas sa selle pead vastu nii kaua oma tööga, et sa nende kogemustega kogemusteni jõuad?" rääkis Drell.

Isa Harri sõnul ei ole neli mängu NBA-s veel mingi unistuse täitumine. "Siin on ju veel minna küll ja küll. Mida edasi, seda suuremaks läheb see isu jõuda põhimängijaks NBA-s," sõnas ta.

Ääremängija mäletab temas kahtlejaid hästi. "Kui ma Saksamaale läksin, ütles üks meistriliiga mängija, et sa pead kaks nädalat vastu, rohkem ei pea. Seal pidasin neli aastat. Itaalias öeldi, et sa ei saa mängu, ühtegi minutit ka ja tuled pea norus tagasi. Sain mängu. G-liigas öeldi, et mis sa ronid sinna üldse, jää siia Euroopasse, sa ei ole atleetlik. Täna olen seal mänginud," sõnas Drell. "NBA-sse ma ei pidanud kunagi saama niikuinii."