Maanteeratturina kuulus mullu tippsportlase karjääri lõpetanud Kangert aastaid erinevatesse maailma tippmeeskondadesse, tegutsedes põhiliselt olulise abimehe rollis. Seetõttu jäid tal selle maailma kõige säravamad võidud võtmata.

"Ma võin kaudselt ainult ette kujutada, mille eest mulle selline tähelepanu, aga ju siis pikk karjäär ja ise loodan, et võib-olla selline ühiskondlik tegevus ka seoses ürituste korraldamise ja liikumisharrastuse propageerimisega."

Oma sportlaskarjäärist ta üksikuid hetki välja noppida ei oska. "Kogu see pikk aeg tipptiimides võib-olla oligi see... terve komplekt, olla tipptiimides, võidelda suurtuuridel ja olla oma rollis olemas," mõtiskles ta. "Seda, mis mina üksi tegin, see võib-olla ei olegi nii märkimisväärne. Selle eest ma ei annaks endale ühtki suurt medalit."

Samas ei näe 36-aastane Kangert individuaalsete suursaavutuste puudumises ka probleemi. "Pallimängudes ju ka... neid on ju vähe, kes iga päev ründavad ja väravaid löövad või korvile saavad peale visata. Igaühel ongi oma roll."

Kangerti sõnul on ta kaalutlev tegelane ja spordis võinuks riske isegi rohkem võtta. Samas peab ta oma tippsportlase positsioonist lähtuvalt oluliseks ühiskonnale tagasi panustamist.

"Praegugi, kui kuhugi kutsutakse - kas see on kohalik liikumisüritus või laste rattasari -, siis mul on juba raske "ei" öelda," sõnab ta. "Mitte sellepärast, et tahan jubedalt ise sinna ronida ja ennast näidata, vaid natuke on vaja tagasi anda, et leida uusi väikeseid januseid sportlasi."

Kangert on ka tippspordi järel jalgrattamaailmas täiega sees. "Igapäevane tegevus jalgrataste müügiga tegelevas ettevõttes. Väga huvitav tegevus, hooaeg algab ja on hästi kiired ajad. Seame tõsiselt poodi üles ja kaupa valmis. Märts-aprill-mai on kõige kiiremad kuud aastas."