Kuni septembrini, võib öelda, oli normaalne. Saime sõprusmängudes võite. Viigipunkti valikmängus Aserbaidžaaniga, viimastel minutitel jäime viigist ilma Austria vastu. Ja siis septembris läks kõik kolinal alla. Mis juhtus septembris?

Lakooniline vastus on see, et midagi ei juhtunudki. Euroopa jalgpall ongi väga kõrgetasemeline. Eks meie oma väiksuse ja nooruse tõttu oleme arengus algusjärgus. Emotsionaalselt võttes loomulikult valitsükkel ebaõnnestus totaalselt. Sellega on kõik päri. Kaheksast mängust üks punkt ja võib-olla see ei olegi kõige kõnekam. Kõige kõnekam on see, et suutsime lüüa vaid kaks väravat. See võib-olla frustreerib kõige rohkem.

Võime erinevatel teemadel palju filosofeerida, millepärast see kõik nii on, aga kuna me keegi pole olnud treeneriteruumis ega koosolekutel ega tea, millise info põhjalt mingisugused otsused on tehtud, siis jätame selle kõik kõrvale ja vaatame positiivselt. Minu jaoks ikkagi lõppes valiksari positiivse noodiga. Ma nägin midagi, mida olen kaua oodanud. Meil on peale tulemas väga arvestatav hulk noori, kes on saanud suure osa nooruspõlve jalkaharidusest Euroopa tugevates akadeemiates. Ehk neil on õnnestunud oma potentsiaali tõttu siit õiges eas ära minna ja areneda Euroopas tugevate mängijatega koos.

Pressikonverentsil küsiti Thomas Häberlilt, kas ta kavatseb ameti maha panna. Tema ütles, et tema teeb oma tööd ja Eesti jalgpalliliit teeb oma tööd. Kas järgmisel aastal tuleks jätkata Häberliga? Tal on üks aasta lepingut veel olemas.

See on hea küsimus. Maha võiks ju kõik kohe kanda. Ega tulemust vaadates väga põhjust ei näe, miks peaks jätkama. Kuidas Häberli ise tunneb, on üks küsimus. Ega meil tänases olukorras sellest väga abi pole, et kuskilt tuuakse uhke treener. Pigem oleme sellises olukorras, et treener oleks vaja leida seest. Kes on Eesti mängijate ja oludega hoopis paremini kursis ja suudaks neid otsuseid teha hoopis teise pinna pealt. Välismaa treener peab päris palju toetuma teiste otsustele ja see ei ole tema enda otsus.

Ehk siis peaksime jätkama märtsis Eesti treeneriga.

Ma arvan, et see võiks olla üks lahendus.

Positiivse poole pealt mainisid, et noored tulid peale. Kas nad tulid liiga viimastes mängudes ja see oli üks Thomas Häberli eksimusi, et ta alustas noorendamisega natuke liiga hilja?

Ega me ei ole ju tegelikult noorendamist läbi viinud. Mõned noored on saanud varasemalt mänguaega, värskemad alles nüüd viimastes mängudes. Kõik on saanud jupiti ja on näha, et kes on saanud aastate jooksul Euroopast oma ristsed kätte, näitasid väga head mängupilti. Et nüüd natuke tuleks karastamist juurde. Meil on Euroopas veel neid noori, kes seal akadeemiates saavad väga head trenni. Kui me nüüd kuni viie aasta jooksul ootame teised noored ka järele, võib-olla saame värske lihaga peale minna. Siis potentsiaal ja mängupilt võiks olla hoopis teistsugune.

Nii et me usku ei kaota ja leinariietes ei käi.

Absoluutselt mitte. Mis meil väikse riigina ikka teha on. Otsime positiivset ja see, mida täna näeme, on pikkade aastate töö. See ei ole toimunud üleöö.