Meie arvud on selle valiktsükli lõppedes kaunikesti sünged - üks punkt, viimane koht alagrupis ja väravate vahe -20. Mis teie arvates on peamine põhjus, miks see tsükkel meil nii halvasti läks?

Küsimus on ootustes - mida me ootame. Kas seda, et võidaksime tugevaid riike nagu Rootsi, Austria või Belgia? Muidugi, millega me ei saa kohe üldse rahul olla, on kaotus Aserbaidžaanile. Nendest oleksime tõesti tahtnud paremad olla, see on tõsi.

Peame aga aktsepteerima, et kui meil on nii palju mängijaid puudu, siis on meil väga raske. September oli meie jaoks väga halb, kahjuks ei suutnud me anda vastulööki ja midagi ajaloolist korda saata. Usun, et see oleks olnud ajalooline, kui oleksime ühe neist mängudest võitnud. Aga me ei suutnud seda teha ja nüüd peame tööd jätkama ja püüdma paremaks saada.

Kindlasti. Üks peamiseid probleeme on see, millele olete ise mitu korda tähelepanu juhtinud - meil ei ole sadakonda mängijat, kelle seast valida. On, kes on ja kui keegi neist on vigastatud, siis mis teha. Kuidas teie arvates seda probleemi aga tulevikus lahendama peaks, et ei oleks alati nõnda, et meil polekski kunagi mängijaid? Kus see suur auk sisse on jäänud, kuhu peaksime töö teraviku suunama, et mängijaid juurde tuleks?

Küll nad tulevad. Meil ei ole palju mängijaid vanuses 25-30. Meil on vanem põlvkond ja noored mängijad, aga vahepealseid ei ole eriti. 2003. ja 2004. sünniaastaga pallurid juba mängivad koondises, meil on neid juba neli-viis tükki ja nad mängivad koondises isegi rohkem kui oma klubides. See on positiivne ja neid tuleb juurde. Kuid rahvuskoondise tasemel on 18-aastane mängija veel liiga noor, nad vajavad üks-kaks aastat veel küpsemist, siis on ka meil mängijaid juures.

Kuni selle ajani on koondisekogunemisi, kus asjad on keerulised, sest kui meil liiga palju mängijaid puudub, siis langeb ka kvaliteet. Ma ei hakka selle üle kaeblema, aga seda on näha.

Täna (pühapäeval - toim) tegi Oliver Jürgens oma algkoosseisu debüüdi ja mängis koondise eest rohkem, kui on mänginud klubi eest. See näitab nii mõndagi ja näitab ka seda, et kui te küsite pärast mängu, miks me väravat ei löönud, siis tuleb ka seda natuke rohkem arvesse võtta.

Mängijad on muidugi kriitikaga kursis. Kui palju sellest teie kõrvu kostub? Kas tunnete end ka isiklikult surve all olevat?

Ei, meie töö on mängida. Lähme väljakule ja seal on alati surve. Tahame teha täiusliku esituse ja alati see välja ei tule. Edu saavutamine on veel eraldi teema. Aga surve on mängu osa ja see on normaalne.

Kas olete mõnel hetkel ka kahetsenud, et selle töö vastu võtsite?

Ei, mitte kunagi.

Kuidas soovite nüüd edasi minna? Millised on kõige lähemad tulevikuplaanid?

Meil on suurepärane võimalus mängida märtsis üks suur mäng (EM-i play-off - toim.). Kavatseme selleks valmistuda, nii et oleksime valmis kõva lahingut andma. Muidugi, me ei tea veel, kes seal vastaseks tuleb - ka nende vahel on suured erinevused. Aga meie valmistume ja läheme sellele mängule vastu.

Kuidas teie töö vahepealse nelja kuu jooksul välja näeb? Suhtlete mängijatega nagu ikka, käite nende mänge vaatamas? Eesti liigahooaeg on lõppenud, aga teie jätkate oma tööd nii hästi, kui see võimalik on, olukorras, kus mängijad ei ole koos?

Jah, valmistame neile kindlasti ette ka eraldi treeningprogrammid. Mõnedel mängijatel on lisatrenni vaja, et nad oleks füüsiliselt mänguks vormis. Välismaal mängijad peaksid muidugi algkoosseisus mängida saama, sellest on palju kasu. Märtsi mängu silmas pidades on kõige olulisem, et mängijad saaks mänguaega, mitte ei istuks pingil. Toetan neid, jälgin nende mänguvormi ja koostan lisatreeningprogramme.

Ka pressikonverentsil oli juttu, et jalgpalliliidu juhatus langetab oma otsuse. Kas see valmistab teile muret?

Küsimus ei ole muretsemises. Juhatus analüüsib tsüklit ja langetab otsuse. See on iga valiktsükli ja aasta lõpus normaalne protsess.